See peab olema üks vana laulusalm, sest Kadriorg ei ole hetkel in.

Kadriorus surrakse, mitte ei jalutata. See jõhker tõde meenub esimesena, kui keegi mainib kaunist sõna Kadriorg. Sulev Luik, Evald Hermaküla, aga ka Lennart Meri hea sõber Peeter Olesk, kes lossiakende all armetult peksa sai.

Ometi üritatakse Kadriorust taas inimsõbralikku linnaparki teha.

Kuni Luigetiigini ja Kunstimuuseumini oskab (ja julgeb) ilmselt igaüks jalutada. Seda aga,e t park on tunduvalt suurem, rikkam ja põnevam, teavad vähesed.

Kadrioru park on plaanis restaureerida tema kunagisel, baroksel kujul. Jälle langevad puud, seekord on neid 800.

Kirjanik Mati Unt, kelle koduaknad avanevad Luigetiigile, on selle baroki-plaani pärast väga mures.

“Tegemist saab olema pseudoelitaarse kohaga, kuhu mitte ainult asotsiaalil, vaid ka vaesemal kodanikul pole enam asja ja kus pankur beibega hakkab jalutamas käima. Keset populistlikku, vaest linna. Ka ümbrus loeb. Plokkelamute vahel pole park enam see, mis aasade keskel,” kirjutas ta möödunudnädalases Sirbis.

Ta leiab, et baroki taastamine on võlts.

“Midagi ei saa päriselt restaureerida. Ei Peeter I aega, ei esimest Eesti vabariiki. Ka teine Peeter on äsja märkinud, et “vanem põlvkond oskab paljusid tarbetuks muutunud asju, aga ei oska teisi, mis lubaksid neil tänapäeval hästi elada”. Aeg on uus ja inimesed peavad õppima elama ses uues ajas.”

Looduskorraldajad on teisel arvamisel.

“Linnaparkide kaitse peab aga ennekõike seisma selle eest, et sinna ei ehitataks sobimatuid hooneid, nagu näiteks elamud, kuid ei peaks olema takistuseks sellele, milleks nad tegelikult loodud on - inimestele silmarõõmuks ja ligitõmbavaks ajaveetmiskohaks. Praeguse sünge ja pimeda pargiosa kohta seda öelda ei saa,” kirjutab tänases Postimehes Urve Sinijärv keskkonnaministeeriumist. Kadrioru pargi 84 hektarit kavatsetakse põhjalikult ümber ehitada-istutada.

Kas barokk või modern, aga Kadriorg võiks olla koht, kuhu oleks mõtet minna – nagu laulusalmis.