Positivuse muusikaline virvarr

Kuigi festivalil domineeris elektrooniline muusika, leidus seal siiski ka muud.

Läti noored pop-rokkarid

Carnival Youth, umbes viis aastat tegutsenud Läti bänd, on võitnud südameid nii kodumaal kui ka mujal ja ühtlasi võib neid pidada üheks uue generatsiooni edukaimaks Baltikumist pärit bändiks. Nad tõestasid pühapäeval Positivuse pealaval esinedes, et suudavad masse kokku ajada ja kaasahaarava kontserdi anda. Esinemist vürtsitas nii poiste katse krokodillikujuliste kummimadratsitega rahva kätel seilata (mis küll ebaõnnestus – nad kukkusid üsna kohe rahva sekka) kui ka basskitarri mängimine trelli abil.

Pühapäevane soul

Pühapäeval enne president Toomas Hendrik Ilvese praegu ametlikku lemmikbändi Wolf Alice’it pealaval üles astunud soulilaulja Charles Bradley esines energiliselt nagu nimekam ametivend James Brown omal ajal. Bradley laulud rääkisid valust, elu probleemidest, aga ka naistest, armastusest ja armatsemisest. 67-aastane artist tantsis laval energiliselt ringi nagu soulmuusikale kohane. Smooth moves, Charles!

Hingestava lõpulooga, milleks oli kaver Black Sabbathi loost „Changes”, võttis Bradley terve publiku kätemerena kaasa õõtsuma. Hingestatud lugude vahele jagas muusik mõtisklusi: „When it rains, I’m glad. Because when heaven cries, I know I can cry with him.” Lõpuks läks ta rahva juurde ja hakkas neid esireas järjest kallistama. Kuigi olin sellest kaugel, jäi kontserdist hinge ikkagi väga eriline tunne.

Kvaliteetne popkontsert

Higist nõretav, 1950-ndate stiilis mustvalged riided ja soeng, kuldkett kaelas (nagu noor maffiabossihakatis, ütleb kõrvalt sõbranna), puusad kelmikalt nõksumas, hullutas popstaar John Newman oma kontserdil kuulajaid. Publik teadis enamike lugude refrääne peast ja laulis koorina kaasa, kui Newman mikrofoni lavalt rahva poole suunas. Tundub, et laval andis ta endast 110% ja nii polnud ime, kui Newman kontserdi lõpus ei jõudnudki solistina särada – oma lõpuloo, hiti „Love Me Again” lauliski ta juba suuresti publiku ja taustalauljate toel.

Värskendav postpunk Valgevenest

Varem juba festivali külastanud Valgevene postpunk bänd Super Besse andis energiaküllase ja meeldejääva etteaste. Kosutav oli kuulata midagi mainstream’ist eristuvat. Tegemist ei ole ei indie ega poprokiga, vaid Joy Divisoni stiilis pungiga.

Uus tore leid

Süngemates toonides Suurbritannia alternatiivrokkbänd Minor Victories osutus minu lemmikuks festivali avapäeval. Masse meelitanud Years & Years ja õhtu peaesineja DJ Mark Ronson olid ilmselt kuumemad nimed, kuid briti neliku hüpnotiseerivad meloodiad ja teatud ebamaisus jättis meeldejäävama mulje. Bänd on loodud alles 2015. aastal ja kes seni ei ole kuulanud, saab seda teha, soetades nende tänavu välja tulnud omanimelise plaadikese „Minor Victories”.

Dream-pop Positivuse pealaval

Laupäeva õhtu peaesineja M83 andis väga võimsa kontserdi ja kuigi heli vedas natukene alt, oli siiski tegemist ühe festivali suurima elamusega. Bändi muusikat on kasutatud mitmetes filmides, nende hulgas „Lahkulööja” ja „Unustus”.

Presidendi lemmikbänd Wolf Alice

Suurbritannia alternatiivroki bänd Wolf Alice, kes suuresti tänu president Toomas Hendrik Ilvesele Eesti meedias laineid lõi, andis pühapäeval raju kontserdi, millele president VIP-alalt kaasa elas samal ajal ise õhukitarri mängides. Alternatiivroki sõpradele, kes vihma trotsides kaasa laulsid ja hüppasid, oli see ilmselt oodatuim etteaste. Pealegi, õnnestunud etteaste.