EVELYN SEPP: Ilves käitus kui kapten, kes lahkub esimesena laevalt!
Tegemist oli seega tema jaoks alguseset peale „poliitiliselt pantvangistava“ olukorraga.
Nüüd peamise juurde – kas sel kongressil toimus midagi, mida võinuks pidada ootamatuks või üllatavaks? Ei! Seega ei saanud seal olla ka midagi, milleks president ei saanuks end ette valmistada.
Nii võib ka mõista, et omaenda nõrkust või puudulikku kodutööd võis sellise sisepoliitiliseks kasutamiseks mõeldud demaršiga ehk kompenseerida või ka parandada oma isiklikku enesetunnet, küll aga mitte Eesti tõsiseltvõetavust ja positsiooni.
Lihtsalt mõelgem – mis saaks siis, kui Eesti tipp-poliitikud hakkaksidki iga kord mõne ebameeldiva avalduse peale rahvusvahelistelt poliitikaareenidelt välja marssima, jättes järelkoristuse poliitiliste marginaalidele?!
Peale hiljutist võidupüha kõnet, kus president Ilves rääkis tahtest oma riiki kaitsta, oli Hantõ-Mansiiskis tegemist kapteni lahkumisega laevalt.
Just Eesti president oleks pidanud olema see, kes kasutanuks ära võimaluse öelda ka teisele poolele ebameeldivaid asju, kohas ja olukorras, kus neid ehk kuulda ei oleks tahetud.
Ilvesel oli võimalus seista Eesti asja eest temale omasel säraval moel ja rääkida sellele osale maailmast asjust, mis on Eesti jaoks kogu tõde ja teiste jaoks mitte nii väga selged tõsiasjad. Selleks ta ju sinna sõitiski – ega see ei olnud mingi lõbureis.
Loobudes sellest sülle kukkunud võimalusest jättis ta Venemaale maha märgi kui riigipeast, kes põgenes nende „tõdede“ eest argusest või sellest, et Eesti oma tõed ei olegi ehk nii vääramatud. Vaadakem nüüd asju laiemas kontekstis.
Venemaal nõrku ei armastata!
