Andrus Kivirähk: Tammsaare esimene peatükk
Raske öelda, miks Tammsaarega palju kauem aega läks kui Lutsuga, aga lõpuks on seegi film valmis. „Kevade” valisid filmikriitikud 20. sajandi parimaks Eesti filmiks. Aeg näitab, kas „Tõde ja õigus” pälvib samasuguse koha 21. sajandi filmide seas. Aga miks ka mitte?
„Tõde ja õigus” on muidugi isevärki romaan. Kõik justkui teavad seda, aga läbi lugenud on vähesed. Mis pole ka ime, sest romaani maht on üsna meeletu. Tihti kiputaksegi „Tõde ja õigust” samastama üksnes romaani esimese osaga, mis kuulub koolis kohustusliku kirjanduse nimekirja. Sellest omakorda tuleneb kentsakas arusaam, et „Tõde ja õigus” kõneleb soode kuivatamisest ja põllutööst. Tegelikult on need teemad esil ju ainult romaani esimeses viiendikus, kolm järgmist osa on puhtalt linnaromaanid, viimases köites naaseb tegevus küll Vargamäele, aga sealgi on aeg ja olud muutunud.
Tammsaare mammutteose mastaapsusest tuleneb paraku, et väga vähe on inimesi, kes tõesti orienteeruksid terves romaanis. Millega „Tõde ja õigus” algab? Sellega, et mees ja naine, Andres ja Krõõt tulevad Vargamäele. Millega „Tõde ja õigus” lõpeb? Sellega, et mees ja naine, Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt. Tammsaarel on kompositsioon täpselt paigas, aga häda on selles, et teos on liiga suur, umbes nagu gooti katedraal, mida on võimatu ühe pilguga haarata. Liinid jooksevad läbi romaani eri köidete ja esimene osa, see kõige tuntum ja kuulsam, kujutab enesest tegelikult pelgalt sissejuhatust. „Tõe ja õiguse” peategelane on ju Indrek – kes sünnib alles kusagil esimese osa keskel ja tõuseb loo fookusesse alates teisest jaost.
Kujutleme, et näiteks Tolkieni „Sõrmuste isanda” või Rowlingu „Harry Potteri” puhul piirdutaks ainult esimese raamatuga ja oletataks, et pärast selle läbi lugemist on kõik selge. See tundub üsna absurdne. Tegelikult on sama lugu „Tõe ja õigusega”. Tammsaare suurromaani tuleks käsitleda mitte viie eri raamatu, vaid viie peatükina. Üks läbi loetud, tuleks otsekohe asuda järgmise kallale, sest ainult sedasi on võimalik mõista tervikut. Ega „Tõe ja õiguse” esimesel osal pole ju õiget, otsi kokku sõlmivat lõppugi. Ja ei peagi olema, sest lugu läheb ju edasi.
See kõik ei kahanda loomulikult kriipsuvõrragi Tanel Toomi filmi väärtust. Olekski kujutlematu, et keegi üritaks vändata linateost kõigist viiest osast korraga. Äärmisel juhul tuleks ehk kõne alla hiidpikk teleseriaal. Väga mõistlikult on keskendutud Andrese loole ja kärbitud minimaalseks kõik, mis on seotud Indrekuga, nagu näiteks stseen, kus Indrek viskab oma ema kogemata kiviga. See omandab otsustava tähenduse alles 3. ja 4. osas. Andrese lugu seevastu mahub üsna kenasti 1. osa raamidesse. Kes pole seni viitsinud Tammsaaret lugeda, saab epopöa algusest ammendava ja adekvaatse pildi. Ja loodetavasti tekitab filmi vaatamine mõnes inimeses ka isu teada saada, mis juhtus vargamäelastega edasi.
