Kell 15.30 märkasin, et vahetult minu kodukrundi kõrval asuvale Põlvamaa suurtaluniku Hainer Kaine valduses olevale põllule on ilmunud mürki pritsiv traktor.

Kuna tuul oli tuntav ning puhus põllult otse minu kodu, hoovi, külaliste, loomade, aia ja karjamaa suunas, siis otsustasin traktori peatada ja toimuva kohta aru pärida. Jõudsin põlluäärele just siis, kui mürgipilve õhku paiskav kaadervärk minu nina eest peatumata mööda sõitis ning mind mingi tugeva põllumajandusmürgiga (tõenäoliselt Round Up'iga) üle külvas. Kiirustasin otse üle põllu teise põlluserva traktorile vastu (umbes 300 m vahemaa) ning seekord masin peatuski. Traktorist tuli kabiinist välja.

„Mida sa tahad?“ karjus ta. „Ma nõuan, et te lõpetaksite koheselt töö taimekaitsevahenditega, kuna tuule kiirus on minu andmetel üle 8 m/s, kuigi lubatud on töötada taimekaitsevahenditega põllul, kui tuul on alla 4 m/s. Lisaks tuul on otse eluhoonete ja inimeste ning loomade suunas. Seadusega on keelatud kasutada taimekaitsevahendeid elamutele nii lähedal, lisaks on keelatud taimekaitsevahendeid pritsida siis, kui põllukultuurid, sh umbrohu õied on avatud,“ teatasin ma.
Traktorist läks endast veel enam välja ja karjus: „Mina ei tea midagi, mina olen vaid töömees.“

„Teadmatus ei vabasta vastutusest, lõpetage koheselt ebaseaduslik tegevus,“ ütlesin mina ja lisasin: „Ma helistan kohe ka Põllumajandusameti Põlva keskuse juhatajale, inspektorile, ja kaeban teie tegevuse peale.“

„Tür*!“ karjus traktorist. „Missa minuga räägid, räägi omanikuga, raisk!“ Siis mõtles hetke ja karjus veel kõvemini: „Ma tean sind küll! Ma olen kuulanud raadiost sind! Ma tean küll! Sa tahad kuulsaks saada oma jutuga! Aga tead, ma kuulasin su juttu raadiost! Otsast lõpuni! Iga su sõna on loll, tatikas. Sa oled poisikene!“

„Mida te pritsite?“ küsisin mina. „Ei ütle!“ karjus traktorist. „Kas teil on põllupäevik?“ küsisin mina. „Mul pole mingit päevikut, räägi omanikuga seda!“ ütles traktorist. „Mis teie nimi on?“ küsisin mina. „See pole sinu asi, raisk!“ karjus traktorist.

Ma ei tule traktori eest ära

Samal ajal sain ühenduse Põllumajandusameti Põlva keskuse juhataja Malle Järveojaga ning viisin ta toimuvaga ja olukorraga lühidalt kurssi. Järveoja lubas maa kasutajaga ja oma ametkonna inspektoriga ühendust võtta. Küsisin traktoristilt maakasutaja telefoninumbrit, et see Järveojale SMSiga saata.

Traktorist andis mulle numbri ja karjus: „Mida sa vahid? Kirjuta kiiremini! Mul kustub ära! Tahad kuulsaks saada, raisk! Mida sa toksid seal nüüd, ah? Helista nüüd siis, raisk!“ Teatasin, et mina ei helista kuhugi, vaid et maa kasutajaga võtab ühendust vastav ametkond, kellele just numbri edastasin. Traktorist muutus seepeale veel agressiivsemaks, lähenes mulle ning tegi ähvardavaid liigutusi. „Sulle oleks vaja õpetust anda,“ rääkis ta.

„Ma ei tule traktori eest ära, ma ei karda teid. Teie tegevus on ohtlik ja ebaseaduslik,“ rääkisin mina. „Te peate täitma seadust. Keelatud on pritsida eluhoonetele lähemal kui 150 meetrit!“

Hiljem selgus, et seadus ütleb isegi nii: /Määrus aimekaitsevahendite kasutamise tingimuste ja korra kinnitamine.Vastu võetud 28.12.1998 nr 47/ Taimekaitsevahendiga pritsimine on keelatud juhul, kui tuule kiirus on üle 4 meetri sekundis (kaitsmata otsikute korral). Pritsimisel peab arvestama tuule suunda lähedal asuvate ehitiste ja aia-, põllu- või metsakultuuride suhtes. Pritsida ei tohi töödeldava ala naabruses töötavatele inimestele lähemal kui 300 meetrit allatuult ja 50 meetrit pealetuult. Pritsida tuleb hommikul või õhtul, s.o ajal, kui õhuvoolud on väiksemad ja päikesekiirgus nõrgem. Pritsida ei tohi, kui õhutemperatuur on üle 24 ºC. Aia-, põllu- ja metsakultuuri kahjustamise vältimiseks ei pritsita neid enne öökülma tulekut.

Veel hiljem selgus, et see seadus enam ei kehti. Oleks huvitav teada, mille alusel ja kelle mahitusel on kaotatud seadusandlusest mürkide külvamise vahemaalised piirangud?

Traktorist sõimas, ähvardas ja mõnitas mind nüüd, kuidas oskas. ”Tatikas, kuradi tatikas raisk! Kust sa tulid siia, välismaalt, raisk! Mine tagasi sinna, kust sa tulid, raisk! Ma olen 10 aastat siin pritsinud, aga ükski inimene ei ole midagi selle kohta veel öelnud, raisk! Sulle tuleb õpetust anda, raisk!”

Teatasin taas, et ei tohi pritsida elamutele liiga lähedal. Seepeale nõudis traktorist, et paigaldaksin põllule tähised täpsele lubatud vahemaad piiritlevale joonele, millest tema saaks tööd tehes lähtuda. Ütlesin, et ma ei saa seda teha ning et ma ei soovi võõrale maale tähiseid paigaldada. Teatasin traktoristile, et vastavalt seadusele peab ta ise või maa omanik/kasutaja õiget vahemaad määrama. Traktorist aga ütles, et sellisel juhul, kui ma tähiseid ei paigalda, jätkab ta oma tööd ning ”mürgitab kõik ära”.

”Olgu, ma paigaldan tähised. Täitke seadust!” sõnasin. ”Tatikas, ma olen vanem kui sina, ma olen sulle isa eest,” karjus traktorist.

Seepeale sõnasin, et kui ta oma räuskamist ei lõpeta, siis filmin nutitelefoniga toimuvat. ”Õhtul oled Aktuaalses Kaameras, esmaspäeva hommikul aga inspektori juures,” arvasin. ”Sa oled tatt, poisikene!” karjus traktorist.

”Ärge räusake, ärge praalige ja muutke oma tooni. Ma pole poisikene, ma olen 38-aastane mees,” ütlesin.

Seepeale karjus traktorist, kel juba käed värisesid: ”Tür*! Tür*! Tür*!” ning läks traktori kabiini ja jäi sinna istuma, kuhugi helistades.

Vaiad maasse

Mõne aja möödudes, kui olin mürgipõldu ületades oma krundile jõudnud, pandi traktor jälle käima ning masin hakkas kuhugi liikuma. Hoovile naastes tulid mulle vastu Henry Leppnurm ja Henry elukaaslane, kes olid veidi ärevil. ”Noh, kuidas on? Kas oled elus?” küsisid nad. Selgus, et kuna tuul oli tõesti otse minu krundile, oli traktorist ja minu kõnelus päris kaugelt (u 300 m) mu koju ilusti ära kuulda olnud. ”Palun aidake mul põllule tähiseid panna,” polnud mul aega pikalt selgitada.

Võtsin kuurist kirve ja viis peenikest puitvaia ning tõttasime põllule tagasi. Hargnesime. Igaüks meist mõõtis minu krundi piirilt 150 sammu põllule (vastutuult) ning vajutas vaia maasse. Vaiad sirutusid maast välja üllataval kaugel, pool põldu oleks jäänud niiviisi mürgivabasse tsooni. Seadusega ettenähtud korra ja 300 meetrise allatuulepiirangu järgi ei oleks seda põldu aga üldse tohtiuud mingil juhul mürgitada!

Traktor põristas põlluotsale ning jäi taas seisma. Kuna midagi muud enam ilmselt võimalik ette võtta polnud, lahkusime. Jälle koju jõudes selgus, et ka teised külalised (Joanna Ellmann, Ragne Mägi ja Janek Ojaste) olid kuulnud minu ja traktorist vahelist sõnavahetust.

”Panime põllule vaiad üles, märgistamiseks, nüüd peaks rahu majas olema,” arvasin kergendusega.
Mõne hetke pärast tuhises mu hoovi piirile hõbedane väikekaubik ning peatus äkiliselt. Tõttasin pooljoostes tulijatele vastu. Väikekaubiku juhiuks avanes, sealt astus välja keskealine, hapu ilmega mees.

”Kas teie olete siin peremees?” küsis saabunu. ”Jaa!” noogutasin rõõmsalt. Mees aga tusanes veelgi. ”Nii! Mina olen Hainer Kaine!” käratas ta. ”Oi! Väga tore, mina olen...” ulatasin tulijale terekäe, kes mind aga tutvustamisel läbematult katkestas: ”Kätt ma ei anna!!!” ”Ee... ahsoo... et käsi on must, või?” jäin hetkeks ebalema ning uurisin oma kätt. ”Ee... jah!” keeras Kaine pilgu kõrvale, tõmbas justkui hinge ja raius siis: ”Jalamaid likvideerige omavoliliselt ja ebaseaduslikult paigaldatud tähised minu kinnisasjalt!” ”Mh?” ei saanud ma kohe küsitust aru.

”Kohemaid likvideerige omavoliliselt ja ebaseaduslikult paigaldatud tähised minu kinnisasjalt! Ma kutsun politsei sulle! Mine ja hakka korjama oma pilpaid, kohe!” Kaine oli endast täiesti väljas. ”Ühe korra sa juba siin keerasid mu tööpäeva tuksi! Nii! Nüüd hakkad oma pilpaid korjama!”

”Aga teie traktorist ise nõudis, et ma need tähised sinna paigaldaksin!” imestasin. ”Lisaks, te ei tohi põldu praegu mürgitada. Palun lõpetage taimekaitsevahendi pritsimine, te rikute seadust. Tähiseid ei soovinud mina paigaldada ning ka ütlesin, et võõrale maale ma neid panna ei tahaks, aga teie tööline nõudis seda."

”Mis?! Kes?! See traktorist ei nõudnud sult seda! Ära valeta siin! Ma kutsun politsei!” karjus Kaine.

On tuul või ei ole?

Nüüd sekkus vestlusesse ka Kaine kõrval istuv naine, tema abikaasa: ”Mida sa kurat ajad selle jobuga seal juttu! Kurat, kutsu talle politsei! Kutsu politsei!”

Kaine lisas veel hoogsamalt: ”Sa takistad mul minu kinnisasjale sissepääsu!” ”Ma ei takista kellegi kinnisasjale mingit pääsu, mida te ometi räägite,” vaidlesin vastu. ”Ma nõuan, et te lõpetaksite mürgitamise ja seaduserikkumise, see on kõik, mida ma tahan. Kutsuge pealegi politsei, mul pole midagi peljata või varjata.”

”Kurat, kutsu talle politsei, kurat kutsu!” kriiskas naine kõrvalistmelt. ”Kurat, ta ei lase tööd teha!”
”Ühe päeva juba keerasid mul perse!” lisas Kaine. ”No kuulge, ärge nüüd ägestuge, arutame asja mõistlikult,” panin ette. ”Vaadake, tuul on otse minu krundile, mul on siin ju loomad, aiamaa, hobune, koerad... mürgipilv tuleb ju otse siia, meie peale. See on ju mürk, mõistate?”.
”Kus on tuul, kus on kuradi tuul!” karjus Kaine naine autos istudes. ”Siin pole ju mingit tuult!” (tuleb tunnistada, et tal oli õigus, autos kindlasti puudus tuul, kui just ventilatsiooniseade seda ei tekitanud - R. S.).

”On küll tuul, tuul on hetkel 8,2 meetrit sekundis,” näitasin Kainele oma nutitelefonis reaalajas jooksvat Mustakurmu ilmateadet accuweather.com portaalis. „Vaadake, lipud ka lehvivad ju tuules praegu,” näitasin enda hurtsiku ees lehvivatele palvelippudele. ”Te ei tohi teostada mürgitamist põllul, kui tuul on üle 4 m/s, kui inimesed on põllule lähemal kui seadus lubab ning kui õitsevad põllukultuurid aga ka umbrohud!”

”Kurat, kus on tuul! Kus on tuul?” karjus naine jälle. ”Kutsu sellele jobule politsei ometi! Tuul on hoopis sinna!” Naine näitas nüüd suunda minu hurtsiku poolt põllule. ”Ee..ei ole!” olin sellisest väitest hämmeldunud.”

”Tähendab, nii! Ole, kes sa oled, nüüd on nii!” rääkis Kaine otsustavalt. ”Mingit sellist seadust, millest sa räägid, pole olemas! Nii! Ma rääkisin enne ka selle inspektoriga. Inspektor ütles mulle, et tuleb jätkata mürgitamisega! Nii! Traktor hakkab nüüd tööle, ja need kuradi pilpad lähed ja koristad kohemaid ära minu kinnisasjalt! Mingit sellist seadust pole olemas!”

”On küll olemas,” ajasin vastu. ”Vaadake ise!” Otsisin kohe Google abil vastava seaduse välja ja näitasin Hainer Kainele seda nutitelefoni ekraanilt. ”Näete! Te peate sellest seadusest teadlik olema, et üldse omada luba taimekaitsevahendite kasutamiseks!”

”Mina lähtun taimekaitseseadusest ja sellist asja seal kirjas ei ole. Sellist seadust mina ei tea ega tahagi teada. Ja seda seadust ma ei täida!” karjus Kaine. ”Kutsu talle politsei, kurat!” karjus naine. ”Kus on tuul, ah?”

Omad sõbrad

”Nii, nüüd on nii!” rääkis Kaine mulle. ”Seadus, või mitteseadus, ole kes sa oled. Sinul on omad sõbrad – taimekaitsesõbrad. Arvesta, et minul on omad sõbrad! Jaa-jaa!” Kaine võttis telefoni, valis mingi numbri ja teatas. ”Nii! Hakka pritsima! Jaa! Hakka kohe pritsima!”

„Mis sõbrad, millest te räägite? Mis jutt see on, see on mingi laste jutt,” imestasin. Samal ajal sõimas ja kriiskas Kaine naine juba vahetpidamata nende auto kõrvalistmel, nõnda, et olin sunnitud tema poole pöörduma ning paluma, et ta karjumise lõpetaks. ”Näita talle koht kätte,” karjus naine.
”Palun arvestage, et teie sõnad võivad pöörduda teie vastu. Ma võin neid kasutada teie vastu. Säilitage inimväärikus,” hoiatasin naist.

”Phöhahaa!” naeris Kaine naine. ”Sa ei tohi lindistada, see on ebaseaduslik! Sa ei tohi midagi lindistada, hahahaa! Mida sa kasutad meie vastu, ah? Meie sõna on sinu sõna vastu! Meie sõna sinu vastu!”

”Kuidas nii, kas te siis kavatsete hiljem oma poolt öeldust taganeda? Kas plaanite sõnu süüa?” imestasin jälle. ”Jah! Meie sõna sinu sõna vastu, tõesta!” karjus naine.

”Aga see on ju väga alatu teguviis, proua. Kas teie siis olete alatu inimene?” pärisin hämmeldunult.
”Sina oled alatu! Sina raisk oled alatu, jobu! Vahi! Ei lase inimestel tööd teha! Mida sa sööd? Mida sa kurat sööd, ah? Kuradi kurat küll! Kutsu talle ometi juba politsei!”

”Nii, nüüd on nii! Sina siin midagi ei takista,” teatas Kaine mulle. ”Kui veel minu maadele jalga tõstad, siis sa veel näed! Meie mürgitame siin edasi!”

”Ei mürgita!” keelasin ma. ”Ole rahulik, mürgitame nii nagu tahame.”

”Ma hoiatan teid, teie käitumine on ebaseaduslik ja ohtlik,” rääkisin mina. ”Te sooritate kuriteo ja vastutate selle eest. Te ei tohi siin mürki pritsida.”

”Kuradi julge poiss ikka, arvad et kuradi julge poiss oled, ah?” naeris Kaine. Tõmbas siin autoukse kinni ja sõitis ruttu minema.

Inspektoril on vaba päev

Helistasin uuesti Põllumajandusregistri Põlva büroo juhatajale Malle Järveojale ning rääkisin talle toimunud sõnavahetuse lühikokkuvõttest: ”Teie ameti inspektor olla Kaine sõnul lubanud tal mürgitamisega jätkata, mida ma pean tegema? Milline on seaduse ja jõuametkondade pädevus, et inimesi ja loomi päise päeva ajal ei mürgitataks Eesti Vabariigis?”

”Meie ei saa hetkel midagi teha,” rääkis Järveoja. ”Kas Kaine ikka tõesti nii ütles? Meie inspektoril on puhkepäev. Praegu on nädalavahetus. Ta sõidab objektile esmaspäeval.”

”Aga praegu mürgitatakse, esmaspäeval pole siin enam midagi teha!” ahastasin mina. ”Meie ei saagi muud teha, kui trahvi,” selgitas Järveoja.

”Aga miks te siia politseid siis ei saada, et ilmselget seaduserikkumist peatada?” imestasin. ”See pole politsei pädevus. Põllud kuuluvad Põllumajandusregistri pädevusse.”

”Aga... aga siin ju ähvardati lihtsalt inimesi ebaseaduslikult mürgitada, kas te siis ei mõista? See on ju... See on ju …. terrorism?!” imestasin mina.

”Kui jah, kui terrorism, siis muidugi, siis on politsei pädevus. Kui öeldi nii,” arvas Järveoja.
”No aga... seaduses on ju kirjas, et mürgitada ei tohi, kui on taimede õied avatud põllul. Sõitke lihtsalt siia, ja vaadake ise, et põld on kollane!”
”Ahaa, see on ilmselt põldrõigas, mis õitseb,” arvas Järveoja. ”See rõigas õitseb ikka veel esmaspäeval ka. Mürk nii ruttu seda maha ei võta. Inspektor tuleb esmaspäeval.”

”Aga mida mina saaksin veel teha, kas teen pilti sellest õitsemisest, või?” uurisin. ”Noh, hea on, kui muidugi, kui on pilt olemas,” arvas Järveoja.

Lõpetasime kõne. Mind valdasid pisut segased tunded. Kas tõesti helistada politseisse ja öelda: terrorism? Kuidagi naeruväärne ehk? Kuid mürk on ju mürk?! Ähvardus on ähvardus?

Maanteeameti asi

Peaaegu kohe peatus mu kodu juures veel üks auto, see oli minu naaber Teet Laur. ”Mis siin oli,” päris ta.

Rääkisin lühidalt juhtunust. ”Hm, kurat, aga mis mina nüüd tegema peaksin,” küsis Teet. ”Osa minu maad on Kaine harimise all, raha ta mulle selle eest ka ei maksa, lihtsalt, et maa söödis ei oleks...”

”Ole solidaarne,” arvasin ma. ”Ütle talle, et sina ei luba oma maad mürgitada.”
”Kurat, peaks jah, lähen räägin temaga kohe,” kihutas Teet minema.

Mõne aja pärast helistasin Teedule, et uurida, kas ta sai Kainega kõnelda.
”Ütlesin Kainele, et ma ei ole mürgitamisest huvitatud. Ja et maa kasutamise eest pole ma mingit kasu ka saanud. Et kolm aastat tagasi tõid mulle talvepuid, ja see ongi kõik. Kaine ütles, et toob mulle seleks talveks ka talvepuid. Ja et aasta pärast paneb ta maa neljaks aastaks heina alla, rohumaaks,” seletas Teet. ”Kaine ütles, et ta ei tea, mida kurat ta selle tiibeti mehega ette võtma peab. Ütlesin talle, et tõmba tagasi, et see mees on maailmas ringi käinud ja näinud ja et tal on ka seljatagune kõva olemas. Et pärast ehitab sulle siin ei tea mida, tead. Et pole mõtet tühjast tüli teha, tead. Aga ma olen rohkem selline maamehe jutuga, noh, räägin nagu mõtlen.” Lõpetasime telefonikõne juba peaaegu ära, kui Teet veel kiiruga lisas.

„Tead, mis veel välja tuli või. Ma peaks seda sulle vist ütlema. See … Kaine oli väga kursis ka sinu probleemiga... selle Maanteeameti asjaga. Ütles, et ta vend on seal tööl, ülemus!”

Taipasin nüüd mõndagi. Kaine tellis sügisel oma põldude väetamiseks teenuse, mis tähendas seda, et üle nädala aja kihutasid mu kodust paari meetri kauguselt mööda suured rasked tsisternveokid. Maa värises. Nõud klirisesid. Vana elumaja ajalooline võlvlagedega kelder hävines osaliselt, kuna asub teest vaid paari meetri kaugusel. Keldri otsasein vajus lihtsalt sisse, see tee ei ole ette nähtud sellise resonantsi, massi ja liiklemissagedusega raskeveokite jaoks!

Helistasin tookord politseisse, maanteeametisse ja palusin teele saata kaalubussi, paigaldada kiiresti massi ja liikluskiiruse piirangu märgid. Pikemas perspektiivis pidasin möödapääsmatuks tee osalist ümberehitust, et vähendada tee hävitavat mõju minu kodumajadele.

Maanteeameti direktori asetäitja Janar Taal direktori ülesannetes saatis mulle pika ja äärmiselt põhjaliku kirja, milles teatab kokkuvõtlikult, et esiteks käigu ma kõigi oma nõudmistega pikalt, teiseks pean ma oma kassid (2 tk) panema puuri või keti otsa, kuna koduloomad ei tohi pääseda riigimaanteele. Ahja vallas on kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskiri, mille p 7.2 kohaselt peab loomapidaja registreerima koera soetamisjärgselt vallavalitsuses hiljemalt kuu aja jooksul ning pöörduma vallavalitsusse koera arvelt mahavõtmiseks sama aja jooksul arvates koera surmast, võõrandamisest jne. p 2.8 kohaselt peab pidama koera või kassi nii, et oleks välistatud nende ärajooksmine, inimeste ohustamine ja häirimine ning loomade ohustamine.

Maanteeameti andmetel pole kumbki koer vallavalitsuses registreeritud ning puudub p 7.6 vastav märk "KURI KOER". Seega peab iga loomaomanik, ka teie, hoolitsema selle eest, et koduloomad ei satuks sõiduteele ning ei põhjustaks liiklusõnnetust või liiklusohtu.

Lisaks on kogu mu krunt tee kaitsevööndis, mis tähendab, et ma ei tohi midagi renoveerida, ehitada, paigaldada, muuta, istutada, rajada ilma maanteeameti kirjaliku loata. Muidu saan trahvi 200 ühikut. Teeseaduse § 13 kohaselt on riigimaantee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate mõjude vahendamiseks määratud tee kaitsevöönd laiusega 50 meetrit mõlemal poolt äärmise sõiduraja telge.

Sellest tulenevalt on teeseaduse § 36 reguleerinud tegevuse teel ja tee kaitsevööndis. Maanteeametil ei ole andmeid, et te oleks kordagi pöördunud oma hoonete rajamise, renoveerimise või muude teekaitsevööndis läbi viidavate tegevuste suhtes nõusoleku saamiseks tee omaniku poole. Seega on kogu teie senine tegevus toimunud omal vastutusel ja Maanteeamet ei saa vastutada hoonete vajumise, krohvi sisse pragude tekkimise vms suhtes.

Väljavõte teeseadusest: § 403. Loata teehoiutööde ja teehoiuväliste tööde tegemine lg 1. Teehoiutööde ja teehoiuväliste tööde tegemise, töövahendite, ehitus- ja metsamaterjali paigutamise, hoone, rajatise ehitamise, istandiku või muu objekti paigutamise, maavara kaevandamise ning metsa lageraie või muu keskkonda ümberkujundava töö tegemise eest teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku loata – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

Lisaks nõudis Maanteeameti direktor, et ma pean likvideerima ”parkla”. See on külaliste autode jaoks tee äärde laiali lükatud koorem kruusa. Sile pind. Varem kasvasid seal naat ja nõgesed.
Teemaa laius teie kinnistu ääres on 12 meetrit. "Maanteeameti ametnikud fikseerisid, et te olete teisele poole teed, teemaale, ebaseaduslikult rajanud autoparkla, millele olete viidanud ka oma kirjas. Selle parkla likvideerimiseks annab tee omanik teile aega kaks nädalat alates kirja kätte saamisest. Vastasel juhul alustab maanteeamet järelevalvemenetlust ning kasutab seaduslikke võimalusi selle rajatise likvideerimiseks," kirjutas direktor.

Huvitav, kas peaksin nüüd ruttu hakkama sinna kruusa sisse nõgeseid istutama, või kuidas seda kruusalaiku likvideerida õigem oleks? Mitte, et ma seda teha kavatseks...

Muidu selle lagunenud keldri, mis moodustab elumaja tähtsa aluskonstruktsiooni – vundamendi, asjus teatas direktor aga kirjalikult nii: Oma kirjas väidate, et majast mööda sõitva raske põllumajandustranspordi perioodilise intensiivse liikluse ajal eelmisel sügisel hakkas deformeeruma ajalooliste maakivikeldrite teepoolne otsasein. Maanteeametil on olemas fotod varasemast ajast ning neid võrreldes on näha, et viimase nelja aastaga muutusi pole tekkinud.

Oma kirjas nõuate „Hoonele tekkinud kahju hüvitamist Maanteeametilt (keldri otsaseina taastamise kulud - tekkinud kahju põhjustamise ja hüvitamise kulude selgitamiseks on vajalik ekspertiis)“. Kui teil esineb piisavalt tõendeid, et tee omaniku süül on tekkinud varaline kahju, on teil õigus pöörduda kahjunõudega kohtusse. Tsiviilmenetluses lasub hagejal kohustus tõestada kostja süülisus. Sellest tulenevalt ei pea Maanteeamet tellima ekspertiise vms, et oma süüd või süütust tõestada. Enamgi veel, kirjast nähtub, et „Maja (keldrid) olid olemas varem, kui tee.“ Seega on tegemist vana ja visuaalsel hinnangul amortiseerunud ning kapitaalremonti vajava ehitisega.

Tšernobõlis polnud ka midagi tunda

Ma ise teeksin ka nüüd ühe väikese õienduse, kui kellegi midagi selle vastu pole. Ma ei kavatse Maanteeameti ettekirjutustega leppida. Ma ei kavatse mürgitamise ja ülbe röövpõllumajandusega leppida. Ma ei kavatse enda kodust ära kolida. Ma ei kavatse kartma hakata. Ja ma kavatsen teha nii, et mürgipilved ja ametnike võim kaoksid.

Ma ei tea, kas selleks tuleb nendele Mustakurmu põldudele kutsuda mõnituhat Greenpeace'i aktivisti üle maailma. Ma ei tea, kas ma peaksin valimatu mürgitamise lõpetamise ja rahuliku elu huvides tegema riigikogule mõningate seaduste parandusettepanekuid. Ja ma ei tea veel, kas peaksin sellest kõigest kirjutama rahvusvahelisse meediasse mitmeid arvamuslugusid, uudiseid, pressiteateid. Aga ma tean, et see kõik pole minu isiklik probleem. See on maailma probleem, globaalne probleem, see on meie kõigi ühine probleem.

Ja kui teie, kes te seda teksti lugesite ning tundsite midagigi enda sees ja südames, tahate midagi teha. Siis vähim, mida te teha saate, on seda teksti levitada. Kui tahate teha midagi enamat, siis kirjutage oma mõtetest suurpõllumees Hainer Kainele ja maanteeameti direktori asetäitjale direktori ülesannetes Janar Taalile.

Kui tahate teha veel enamat, siis kirjutage oma arvamustest ja mõtetest meediasse. Ja kui kunagi peakski minema vaja inimesi, et avaldada meelt, kasvõi siin, siis olge kohal. Sest kui teid kohal pole, on kohal Monsanto mürgid.

Lõpetaksin avaliku pöördumisega anonüümseks jäänud traktoristile, kes seaduses nõutud kaitsevahendeid kasutamata mürki pritsis: Tšernobõlis tuumakatastroofi likviideerinud mehed kiitlesid ka. „Mitte midagi pole tunda,” rõõmustasid nähtamatu surma keskel töötavad mehed. Sellest lausest saab sõnu eemaldades ka tõdemusi ”Midagi tunda” ja ”Mitte midagi pole”.