Tänase Eesti vaieldamatult suurim probleem on ühiskondliku ebavõrdsuse kasv ajal, kui numbrite järgi Eesti jõukus justkui kasvab. Oleme kõik kuulnud loosungit, et „Eesti inimestel pole kunagi läinud nii hästi kui täna". Aga kui paljud meist seda tegelikult tunnevad? Miks kasvab plahvatuslikult nende inimeste hulk, kes on Eesti eduloos pettunud?

Ühiskond käriseb õmblustest

Sotsiaalteadlased on viimaseid riigikogu valimisi analüüsides ühel meelel: paljuski andsid EKRE-le oma hääle mitte selle erakonna väärtuste fanaatilised järgijad, vaid need, kes tunnevad, et Eesti majanduslik edulugu on neist kaarega mööda läinud. Riik pole paljude inimeste nägemuses ebavõrdsuse kasvule kätt ette pannud. Riiklik pealtvaatamispoliitika tähendab ka seda, et see reguleerimatu majanduspoliitika kühveldab raha, inimesi, võimekust peamiselt Harjumaale kõigi teiste Eesti piirkondade arvelt.

Oma töös Väätsa vallavanemana olen näinud rohujuure tasandil, kui palju ebavõrdsust sisaldab tänane Eesti areng. Ma ei ole kade kui keegi hästi palka saab, vaid mures, et paljude jaoks on inimlik äraelamine väga keeruline. Teenindussektoris, kus töötab suur osa Eesti lihttöötajatest, on palgad endiselt naeruväärsed. Endiselt ei saa maapoe müüja täistöökohal hommikust õhtuni rügades rohkem kui miinimumpalka. Harjumaal on karjuv töökäte puudus, kuid samal ajal järjest ahenevad Valgamaal oskustega inimese valikud. Ümber Tallinna kuhjunud töökohad moonutavad arenguid kõigi kahjuks - nii tööandja kui töötaja. Esimese jaoks toimub liiga kiire palgaralli, pealinnast eemal elav inimene aga ei mõista, kellel siis täna ikkagi hästi läheb.

Need on ju teemad, mis peaks esmajoones tooma need inimesed sotsiaaldemokraatlikke väärtuseid toetama. Samal ajal jooksis sotsiaaldemokraatlik erakond riigikogu valimistel lati alt läbi. Kuigi sotsiaaldemokraatide eestvedamisel on vähendatud laste vaesust toetuste tõusu läbi, laiendatud noorte huvitegevuse võimalusi ja suurendatud tervishoiu rahastamist, pole mõtet eitada, et oleme kuskil teinud väga valesid otsuseid. Peame pikalt peeglisse vaatama, miks need valijad täna meie erakonnaga sidet ei tunne ja miks meie oma valijate tegelikke probleeme ei tunne. Meil on Eesti erakondade seas üks tugevamaid liikmeskondi, mille potentsiaal on lastud tuulde.

Kasutamata võimalused

Samal ajal on sotsid saavutanud märkimisväärset edu mitmete muude kuvandite kinnistamisel. Oleme lapsehoidjariigi eestkõnelejad, kes ütlevad inimestele, mitu lusikatäit suhkrut kohvi sisse panna või kreemisaiakest süüa. Oleme läinud liimile väitlustega, mille teine pool on esile kutsunud vaid vastandamise läbi enda populaarsuse kasvatamiseks. Jäime üksi alkoholipoliitika muudatuste vajalikkuse põhjendamisel ja ei julgenud hiljem ausalt tunnistada, et jah, tegime vea - plaan oli õige, aga Eesti jaoks veel liiga kiire hüpe.

Paistame rahva seast vaadatuna upsakad ja arrogantsed. Valus tunnistada, aga sageli oleme paljuski ise andnud kõik need põhjuseid, miks meid šampanjasotsideks kutsutakse. Toompealt vaadates paistab Eesti elu kõverpeeglis. Erakonna tänane juhtkond on sõitnud justkui äriklassis, aga meie valijad on tavalised, mõistlikud inimesed, kes vaatavad seda imestusega.

EKREle vastandumine ei saa olla ühegi tõsiseltvõetava erakonna ainuke tunnetatav poliitika. Loomulikult, oma väärtustest ja tõekspidamistest me ei tagane, kuid inimene tahab eelkõige näha, millised tema elu sõlmpunktid lahenduse saavad, kuidas leib lauale tuleb. Peame tunnistama, et sotsiaaldemokraadid on oma poliitikate rõhuasetused viimastel aastatel valesse kohta sättinud ja selle tagajärg pole mitte ainult tagasihoidlik tulemus valimistel, vaid tänane poliitiline olukord laiemalt. Jah, välispoliitikas kaasa rääkimine on oluline, kultuuri tundmine tähtis jne. aga sotside peamine fookus on ennekõike inimesed, meie oma Eesti inimesed.

Sotside uus tulemine

Mida peame tegema senisest paremini? Esiteks, sotsid on jõud, mis peab tagama, et Eesti riigi arengus on kõigil oma roll. Mitte ainult Tallinnal, vaid igal maa-asulal, mitte ainult ettevõtjal, vaid ka palgatöölisel. Toetuste võidu jagamise asemel tuleb ümber jagada arenguvõimalusi, inimesi ja kogukondi võimestada.

Oleme edukad, kui meie poliitika taotleb võrdsemaid võimalusi kõigile ja inimesed seda ka tunnetavad. Ehk siis me peame seadma rõhuasetused soiku jäänud teemadele - tasuv töö, töötaja väärtustamine ning regionaalpoliitika. Erakonna toetuse kukkumine alates 2015. aastast on pöördvõrdelises seoses mainitud teemade tahaplaanile vajumise ning kõneisikute välja jäämisega parlamendist.

Võrdse ja õiglase riigi tagab jõuline, erisustega töö- ja regionaalpoliitika, mille põhipingutus on suunatud inimesele, nende väärikuse säilitamisele ja tagab kõigile koha meie riigi arengus. Tuleb teha julgeid otsuseid - ükskõik millise küla, aleviku või linna eluvõti seisneb töökohtades. Ehk siis kõrgelt tasustatud töökohtade loomine väljapoole Harjumaad ning kõigis väike- ja keskmise suurusega ettevõtetes palkade tõstmine läbi arenguhüppe. Peame õppust võtma näiteks Viljandist, mis valemiga nad on suutnud tõsta peaaegu hüljatud linna taas rahvusvahelisele ärikaardile - Cleveron, jne.

Sellest jääb aga väheks. Innovatsioon ja ettevõtlus toetuvad haridusele- ilma oskustega töötajata pole edukat ettevõtet, eksporti ega ka palkade kasvu. Lisaks olemasolevatele võimalustele tuleb keskenduda riigi tugeval toel maakondlike täiskasvanuhariduse võrgustike väljaehitamisele ning kaotada ligipääsupiirangud neile inimestele, kes uusi teadmisi ja oskuseid kõige rohkem vajavad.

Oleme eelkõige demokraadid, kõigepealt erakonna sees ja seejärel oma poliitikates. Igal erakonna liikmel peab olema võimalus poliitikate kujundamises kaasa rääkida, seda mõjutada, vastasel juhul tõusevad juhtidel jalad maast lahti ja ühiskond ei mõista mida sa teed.

Sotsiaaldemokraadid võitsid 1919. aastal Asutava Kogu valimised. Tollane maailmavaade toetas ühe kaasaegseima põhiseaduse koostamist ning see maailmavaade surus läbi mõisamaade jagamise inimestele. Nii said eestlased omale talud, tekkis omanditunne ja tahe seda kaitsta. Need sammud panid aluse võrdsele ja edukale Eestile - selline oli toona Eesti rahva tahe.

Sotsiaaldemokraatidel on ka tänases Eestis võimalus tõusta meie uue eduloo keskseteks tegijateks. Me saame olla siduvaks liimiks ühiskonnas, mille õmblused on kärisemise äärel. Oma tänase loo peame aga rääkima läbi oma tegevuste, mitte ainult Toompeal, vaid igal pool Eestis.