Tallinnas hakatakse maastikuurbanismi lahkama
Kuidas see nii juhtus, et ellu kutsutakse Tallinna esimene arhitektuuribiennaal ja kas seda hirmu ei ole, et see esimene ka viimaseks jääb?
Igal teisel aastal käivad eesti arhitektid oma töid Veneetsias näitamas. Meil endil aga rahvusvaheline arhitektuurisündmus puudub. Nendest mõtetest lähtuvalt koondus Arhitektide Liit, EKA arhitektuuriosakond ja Tallinna linn ühe katuse alla ja koos Eesti Arhitektuurikeskuse eestvedamisel algab 8. septembril esimene Tallinna arhitektuuribiennaal Üritus on planeeritud väga mitmekülgne ja loodud mõistetavaks nii tavainimesele kui arhitektile. Biennaalil toimuvad sündmused seovad võimalikult paljude inimeste huve. See peaks tagama biennaali jätkusuutlikuse ja võime ajaga kaasas käia.
Mis on maastikuarhitektuur? Kui palju linnainimene üldse maastikuarhitektuuri enda ümber märkab?
Kui täpsem olla, siis Tallinna Arhitektuuribiennaali teemaks on maastikuurbanism. Arvatakse, et siin võib peituda nii-öelda kolmas tee, mis aitaks lahendada tavaplaneerimise jaoks liiga keeruliseks osutunud linnalisi probleeme nagu kiired protsessid, pidev muutumine, ebastabiilsus, mis kujundavad tänapäevaseid linnu. Maastikuurbanism võib pakkuda vastuse, kuidas suunata linnalisi protsesse seestpoolt ja antud ajahetkes nii, et terviksüsteem säilitaks oma tasakaalu.
Tallinna ümbruskonnas on viimastel aastatel olnud mitmeid uudiseid sellest, et kuskile põllule pannakse püsti hulk stamplahenduse järgi valmistatud karpe, mida nimetatakse elumajadeks ja hiljem inimesed sõidavad paadiga oma kodu juurde. Esialgu pole seal ei teid ega puid, rääkimata maastikuarhitektuurist. Niisugune asi teeb skeptiliseks. Miks meil selline olukord valitseb? Kas niisugune elementaarne asi nagu majaümbrus on liiga kallis lõbu?
Eeslinnastumise teema on väga mitmekülgne. Seda ei päästa ei ilusad majad ega läbimõeldud maastik. Üheks põhjuseks 90-ndatel alanud protsess, mis ei järginud varem rajatud taristut. Eeslinnade lahenduseks võib olla näiteks taaslinnastumine. Tallinn on väga hõre, mereäär tühi, kesklinna ja magalate vahel haigutavad mõtestamata tühikud. Tiheasustus aga on mitmekesisem, odavam ja jätkusuutlikum. Pisikeste, ühetaoliste, privaatsuseta äärelinna aedade asemel on linnas võimalik rajada piirituid, eriilmelisi parke, platse ja elust pulbitsevaid tänavaid, mis lahendab mitmed pobleemid, mis on praeguseks tekkinud.
Mis on Street 2020?
See oli visioonivõistlus, kus otsiti rahvusvahelisel tasandil ideid tänavaruumi kujundamiseks tulevikulinnas. Arhitektid fantaseerisid teemadel- linnatänavad Tallinnas, Põhjaväila lõigul (tänav Russalkast Jõe tänavani). Sellel alal on potentsiaali kujuneda Tallinna üheks peatänavaks. Siiani on Põhjaväila nähtud transiitkoridorina, kuid aeg on muutunud. Tänav pole pelgalt liikumiseks, see on eluruum. Siin tehakse tööd, kohtutakse, süüakse, pidutsetakse, mängitakse ning kusagil foonil on ka autod. Street 2020 visioonivõistlus püüdiski sellistele mõtetele lahendusi pakkuda.
Missugused võiksid olla need käegakatsutavad ja silmaga märgatavad muutused, mis linlastele pärast biennaali ka alles võiksid jääda või ehk koguni kasu tuua?
Mõistmine, et arhitektuur pole kandilised kastid kandiliste aukudega. Arhitektid tegelevad ruumiga. Visionäärne käitumine on pikas perspektiivis kõige ratsionaalsem. Põhjaväil on saanud 34 alternatiivset lahendust. Nüüd võiksime selle tänava valmis ehitada, Kadrioru mööda mereäärt Vanalinnaga ühendada.
