Tänavused suvelavastused tulevad võimsate kujundustega
Veel mõne aasta eest räägiti suvelavastustest enamasti pisut vingus näoga, sest mis sa ikka teed, kui nii mõnegi puhul haltuura hõng hirmsasti ninna tungib. Aasta-aastalt tulevad teatrid suviti välja aga üha võimsamate lavastustega, mille juurde kuuluvad ka järjest nõudlikumad lavakujundused.
Kõikides tubades toimuv on etenduse jooksul paralleelselt nähtav. Isegi koerakuut on avatud esiosaga, ehkki elusaid loomi laval paraku ei näe. Koera ja kassi järel käisid Vaus ja lavastaja Raivo Trass nimelt Kaubamaja lasteosakonnas. „Vähemasti ei teki ohtu, et koer keset etendust lavale siristaks,” muigab Vaus. Ta meenutab: „Kunagi Ugalas „Nipernaadit” tehes panime posti otsa vankriratta ja sinna naturalistliku kure. Ehtne kurg tuli sellele külla! Ütlesin siis, et nüüd on kosjad peetud, järelikult on lavastus valmis.”
21. sajandi tagahoov
Vausi jaoks on see lavastus märgiline. Täpselt 20 aastat tagasi tegi ta kujunduse Eino Baskini lavastatud Oskar Lutsu jutustusele „Tagahoovis”. „„Maailma otsas” ongi ju praegu sisuliselt Andrus Kivirähki versioon „Tagahoovist”. See Pika tänava hoov, mille Trassiga leidsime ja millesse kohe armusime, on elust natuke kriimustatud, natuke väsinud. See ongi 21. sajandi tagahoov,” ütleb Vaus.
Meie vestluse ajal ei ole teksti autor Andrus Kivirähk veel lavale loodud maailma näinud. Kas võib juhtuda, et ta tuleb ja laidab selle maha? „Eks elus autor on alati üks nuhtlus,” naerab Vaus, ent loodab, et sellist olukorda ei teki.
Kui lavakujunduse ehitamisega on tegeletud alates märtsist, siis kunstniku peas algas asi mõistagi palju varem. „Ma pean väikest päevikut, nii et tean, et eelmise aasta 11. aprillil ostsin Viru keskuse Rahva Raamatust Kivirähki „Maailma otsas”. Trass ütles, et loe see kaks korda läbi. Ma lugesin poolteist…” meenutab Vaus.
Armastus töö vastu
Muide, selleks et Vausi kaasa haarata ja muud unustama panna, on tarvis erakordselt mõjusat lavastust. „Muidu ikka vaatan, et siin jäi valgus hiljaks, ja ahaa, see kostüüm on sealt laenatud…” räägib kunstnik, kuidas märkab laval toimuva tehnilist poolt.