Tarmu Tammerk: Michal rääkigu rahastamisskandaalist, mitte kuritegevuse statistikast
-Kas Kristen Michal ja Kalev Lillo on prokuratuuri vestluse eel liigse meediapeksu osaliseks saanud?
Neid kaht tegelast on negatiivses kontekstis käsitletud. Üks põhiline osa sellest on seotud faktiga, et justiitsminister Michal jätkab ametis ja kõik on nagu tavaliselt – business as usual. Sellest ilmselt ongi tulnud teatud tauniv hoiak meedias. Kui minister on sellise segaduse keskele sattunud, siis avalikkus eeldab temalt teistsugust käitumist, kuid ta püüab teha nägu, et midagi pole juhtunud. See paneb kogu rahastamisskandaali uurimise teatud küsimärgi alla, sest uurimisasutus on seotud ministri haldusalaga.
Sellest hoolimata ei tohi Michalit ega Lillot meedias kurjategijatena käsitleda lihtsalt selle pärast, et Meikar väitis, et nad on midagi seadusevastast korda saatnud.
Suurim probleem on antud juhul ikkagi see, et minister jätkab oma ametis ja ajakirjanduses on tunda taunivat hoiakut selle suhtes. Ja see on selline väärtuspõhine, mitte kriminaalõiguslik hinnang meedia poolt.
-Kui poliitik on sattunud kahtlasesse afääri ja tema suhtes esitatakse tõsiseid süüdistusi, siis kas ta peaks aru saama ka meedia kõrgendatud huvist?
Selline afäär, mille keskmesse on Michal ja Lillo sattunud, ajaks igaühe närvi. See on teatud mõttes mõistetav, et nad on meedia suhtes kriitilised, kuid liigselt pole küll mõtet ajakirjandust süüdistada, sest ilmselgelt on väga tõsised küsimused tõstatunud.
Reformierakond ise on aidanud väga palju kaasa, et need küsimused oleksid suurte ja rasvastena õhus edasi. Kõike on eitatud, süüdistatud Meikarit ja nüüd süüdistatakse ajakirjandust. Ei ole adekvaatset kriisile reageerimist sealtpoolt olnud.
Näiteks kui minister kommenteerib praegu kuritegevuse statistikat, siis see kommentaar saab automaatselt külge märgi, et asi ei ole päris õige ja tekib küsimus miks ta seda teemat peab ise praegu kommenteerima. Minister püüab näidata, et kõik on nagu enne, kuid adekvaatsem oleks lasta teemasid kommenteerida minsiteeriumi spetsialistidel.
Ka ajakirjanikud võiksid mõelda, et kui minister on taolises keerukas olukorras, siis kas on mõtet temalt jooksvatel päevateemadel kommentaare küsida, sest tal on üks teine asi, mida ta läheb varsti prokuratuuri selgitama. See on tõsine etteheide ja selles osas tuleb anda ministril võimalikult selged vastused.
-Ajakirjandus peaks siis Michalit blokeerima?
Ma ei nimetaks seda blokeerimiseks, kuid allikate valikul võiks antud juhul olla hoolikam ja valivam. Kui justiitsminister seisab silmitsi väga tõsiste süüdistustega, siis pole mõtet teda kasutada allikana näiteks kuritegevuse statistika kommenteerimisel. Ministeeriumis on selle jaoks piisavalt palju kompetentseid spetsialiste. Milleks peab minsiter ise igat asja kommenteerima?
Ilmselgelt on tunda Michali soovi näidata, et ta kontrollib olukorda, juhib kõiki operatsioone ministeeriumis ja teab üldse kõiki vastuseid. Oluline on aga see, et justiitsministril on praegu rahvale üks väga tähtis teema – Meikari etteheide - ära seleta. Ja alles pärast seda saab teda muude kommentaaride puhul taas tõsiselt võtta.
-Meedia süüdistamine ülekohtus ja enda kannataja rolli panek on ilmselt teadlik strateegia, kuid kas sellest võib ka mingit reaalset mõju olla avalikkuse hinnangu kujunemise juures?
Kindlasti on inimesi, kes jäävad seisukohale, et minister Michalile ja tema parteikaaslasele Lillole on tehtud liiga. See võib olla tõesti teadlik taktika valimine Reformierakonna poolt: vaadake, meedia näitab meid halvas valguses. Praegu on olukord ikkagi nii, et on sõna sõna vastu. Ühed inimesed usuvad ühte, teised teist poolt aga vähemalt juriidilisest küljest peab meedia säilitama neutraalsuse.
