Kaksteist kuud, kaksteist retsepti ja ühe suguvõsa naised. Esquivel uurib oma esikromaanis Mehhiko naise elu köögipoolt – sõna otseses mõttes. Romaani peategelane on Tita de la Garza, tüdruk, kes sünnib köögis, kasvab köögis ja veedab suure osa oma elust köögis perekonda teenides. Tita lugu jutustab tema õetütre tütar, Tita saatus ühendatakse romaanis naise traditsioonilise kohaga perekonnas. Tegelikult ei ole selles loos aga kuigi palju traditsioonilist: Esquiveli loodud maagiline maailm ei jää millegi poolest alla Gabriel García Márquezi või Isabel Allende loodud ilmadele.

„Räägitakse, et Tita olnud nii tundlik, et nuttis juba minu vaarema ihus olles, kui too sibulat lõikus; tema nutt olnud nii vali, et pere poolkurt kokk Nacha seda pingutuseta kuulis. Ühel päeval olid nuuksed nii kõvad, et kutsusid esile enneaegse sünnituse.” Võimas pisaratevool tõukas väikese tüdruku emaüsast inimeste sekka. Tita oli sündinud ja tema koht maailmas sai paika pandud paar päeva pärast sündi, kui isa infarkti tõttu suri. Rantšot raudse käega valitseva ema Elena otsuse kohaselt pidi tema kui noorima tütre ülesanne olema tulevikus ema eest hoolt kanda. Loomulikult saab sellest käsust suurte sündmuste eelkõneleja ja käivitaja, sest just nimelt Tita on õdedest esimene, kellele saab osaks suur armastus. Pedro ja Tita armuvad esimesest silmapilgust ning sellest alates saab romaanist ühe täitumata armastuse lugu: Pedro abiellub hoopis Tita õe Rosauraga, lihtsalt selleks, et armastatu lähedal olla. Ühes majapidamises elamine hoiab pinge pidevalt üleval ja armastust selles abielus ei süttigi.

Raamatu idee sai kirjanik oma ema ja vanaema retseptide järgi süüa tehes.
Samal ajal kui kõik oma igapäevast elu elavad ja tormlevate tunnetega võitlevad, leiavad köögis aset pealtnäha väikesed protsessid, mis mõjutavad terve perekonna elukäiku ja julgeolekut. Ei ole vaja enamat kui meeletut südamevalu ja natuke pisaraid, et kõik pulmakülalised salapärasesse oksetõppe jääksid. Piisab kirglikust pilgust ja paarist veretilgast, et äratada allasurutud kired ja joovastav seksuaalne iha. Tänu viimasele saab Tita vanimast õest Gertrudisest Tita ja Pedro iha kandja ja teostaja: meeletust kirest kannustatud neiu jookseb alasti kodust minema ja pärast lühiajalist peatust bordellis, kus ta kehalises kunstis kõrgema klassi armastuse omandab, saab Gertrudisest revolutsionääride juht, naine, kes ei kohku tagasi millegi ees. Gertrudis on end ema Elenast lahti murdnud.

Tital see niisama lihtsalt ei käi. Tema juurde tuleb ema Elena veel teisest ilmastki, sest ikka käitub tütar kuidagi valesti. Ja kui palju Tita ka ei üritaks, perekonna heaolu sõltub ikka temast ja tema valmistatud toitudest. Uudishimulikele võib vihjata, et Pedro ja Tita armastus saab viimaks teostatud, aga otse loomulikult sellisel viisil, et pärast seda ei ole maailmas midagi nii nagu enne.

„Nagu šokolaadi keeduvesi” on 1950. aastal sündinud mehhiko kirjaniku Laura Esquiveli esimene romaan. Sellest sai otsekohe tõeline bestseller niihästi Mehhikos kui ka Ameerika Ühendriikides. Eesti keelde jõudis 1989. aastal ilmunud raamat soome keele kaudu juba mõne aasta pärast. Raamatu idee sai kirjanik oma ema ja vanaema retseptide järgi süüa tehes. Ka temal oli vanatädi Tita, kes pidi oma ema eest hoolitsema ega saanud seega oma elu elada. Õnneks sai sellest elust vähemalt igavesti võimas kirjandusteos.

Isiklikku

„Nagu šokolaadi keeduvesi” oli Mehhikos kolm aastat raamatumüügi edetabeli esikohal.

Romaan on tõlgitud üle 20 keelde.

Raamatu põhjal tehti film, mis on USA-s olnud üks kõigi aegade populaarsemaid võõrkeelseid filme.

2009. aastal kandideeris Esquivel kohalikku omavalitsusse ja võitis valimised.

Esquivel usub armastuse jõudu ega hooli ühiskondlikest normidest-tavadest.

"Nagu šokolaadi keeduvesi" on homsest saadaval koos LP-ga vaid nädal aega! Vaata lisa: www.lpraamat.ee