„Kun kyyhkyset katosivat” Foto: Taavi Arus

Sofi Oksanen kirjutab oma uues romaanis „Kui tuvid kadusid” kahest eesti mehest, kes teevad erineval kombel läbi suure sõja ja käituvad täiesti erinevalt ka kuuekümnendate Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Ja on romaanis ka üks naine, kes on vormi poolest ühe peategelase naine, kuid kelle lugu on keerulisemat sorti.

Raamat algab mõtteliselt sealtsamast Espoo lähedalt Staffani saarelt, kus said alguse eestlaste suurimad luuramised Teise maailmasõja ajal. Mõlemad peategelased teevad läbi Soome luure ja Abwehri koolituse ja mõlemad tulevad 1941. aasta sõjasuvel Erna nime kandva operatsiooni raames Eestisse.

„Kui tuvid kadusid” on poliitiline põnevusromaan, mida võib ka spiooniromaaniks kutsuda, kuna selle peategelased toimetavad varjatud tegusid, millel ometi on oma mõju ühiskonnale, sõjale. Sofi Oksanen astus oma uue romaaniga samasse voolu, kus ees on autorid nagu Ian Fleming, John le Carré või Robert Ludlum. Kas just nendega võrdsel tasemel, seda on raske öelda, kuid võrrelda annab, hinnaklass paistab sama. Seda nii loo ülesehitamise oskuse kui ka karakterite voolimise mõttes.

Spiooniromaan on žanr, kus hallid toonid on võimalikud ja enamasti ka olemas, kuid paljud asjad on must valgel selged. Selles mõttes pole „Kui tuvid kadusid” erand –peategelastest on Edgar, kes ENSV-lõikudes esineb ka kui seltsimees Parts, ilmselgelt pahade poole peal.

Ja teine peategelane Roland on seevastu see helgem tüüp. Kusjuures see hea-paha skaala pole sugugi kuidagi lihtlabaselt seotud mingi Teise maailmasõja sõdiva poolega. Kuigi Edgar asub raamatus peagi SD teenistusse, ei saa ta isiku puhul rääkida mingist Natsi-Saksamaa poole ihu ja hingega hoidmisest. Millest räägib seegi, et romaani kuuekümnendate aastate juhtumustes on Edgar hoopis KGB teenistuses.

Ehk siis Edgar on selline inimene, kelle kohta käib pätikultuuri hõnguga lauluke „seitse aastat vangis istus, nüüd kolhoosi esimees”. Rolandi teod on aga Suur-Saksamaa okupatsiooni aja tingimustes hoopiski valgustkartvad, samuti nõukaajal.

Leidlikud detailid

Mustvalge eristus tekib moraali pinnal: Edgar esindab eestlast, kes on põhimõttelage ja kuulekas, ning Roland kujutab isepäist aatemeest. Huvitav on seejuures see, et Edgar on rohkem peategelane kui Roland, tema tegevus leiab rohkem valgustamist ja ka tema siseelusse tungib romaan sügavamalt kui Rolandi omasse.

Samal ajal on Roland romaani minategelane ja Edgarile heidetakse pilk justkui kõrvalt, mis ei tähenda, et temasse vähem süüvimist oleks. Skemaatilisem on pigem Roland, kes on kirjandusliku karakterina veidi sugulane „Puhastuse” Hans Pekiga, kes talumaja peidikus konutades kirjutas oma päevaraamatusse ülevaid lauseid vaba Eesti eest. Roland on nagu Hans Pekkki metsavenna minevikuga mees.

Romaan pole tuhkagi väärt, kui seal ei ole armastust. Sofi Oksanen kirjutab piiblinimega Juuditist, kes sõtta kadunud mehe asemele leiab endale kena SD ohvitserimundris Helmut-hi, kellega noor ja allteksti kohaselt võluv naine kukub sügavasse armastusse, millesarnast ta senises elus kogeda ei saanud. Ehk siis selles osas langeb Oksase uus romaan kokku Lilli Prometi jutustusega „Pimedate akende aegu”, millest Tõnis Kask filmi väntas Ada Lundveri ja Jaak Tamlehega peaosades.

Tulevikus võidakse „Kui tuvid kadusid” filmiks teha –siis on olemas teemakäsitlus, kust edasi minna. Helmuthi rolli oleks tarvis Jaak Tamlehe sarmiga meest, kes kaunist ja hingestatud eesti naist tõsiselt võtab.

„Kui tuvid kadusid” annab lugedes tunde, et autor on teinud tohutut eeltööd, kogudes materjale ajast, inimestest ja nende kommetest. Romaan ei ole sugugi mitte tühipaljas skeem heast ja halvast eestlasest, siin on olemas ajastud koos oma tõepäraga. Mitmed leidlikud detailid neist möödunud päevadest üllatavad oma sisu poolest, mis lugu huvitavalt värvib. Autor on süüvinud ajalukku nii töö kui ka andega.

Oma peatükke sissejuhatavates tsitaatides toob Oksanen lõike Eesti NSV-s ilmunud kirjandusest, kus tuuakse ära kuuekümnendatel Teise maailmasõja ajal inimsusevastaste kuritegude üle käivate protsesside materjale.

Need tsitaadid on stiilne fiktsioon, mis on väga olnu moodi. Seal kerkib keegi vangivalvur Mark, kellest räägitakse seoses natside tehtud kuritegudega, ja nende lugude kirjutajaks on Oksase romaani peategelane Edgar, kes sätib lugusid kokku vastavalt oma ülemuste suunistele.

Kanakitkumine KGB-ga

Oksanen kirjutab neist kohtuprotsessidest kui KGB tavalisest farsist, kus võimudele meelepärane väljamõeldis esines kõrvuti kohutavate kuritegude faktidega. Ja tema romaani peategelane Edgar on truu käsutäitjana osaline neis mängudes. Võib ju arutada, kui iseloomulikud või erandlikud on romaani juhtumused Eesti ajaloo taustal, kuid igal juhul on tegemist väljakutsuva teematõstatusega.

Sofi Oksanen katkub oma uue romaaniga lahti vanu ajaloohaavu, rääkides võimu teenimisest ja kordasaadetud sigadustest, mis järgmiste sigadustega ära varjatud saavad. Nõukogude võimu õiguskultuur annab võimaluse asju nii näha.

Sofi Oksase teosest õhkuv kirglik suhe KGB-sse tekitab väikest viisi kahtluse, et tal võib olla perekondlikel põhjustel selle kontoriga oma kana kitkuda.

Kui vaadata teost „Kui tuvid kadusid” luuramisainelise põnevusromaanina, siis päris käsitlemata need teemad meie ilukirjanduses siiski pole. Jaan Kruusvall on kirjutanud neil valusatel teemadel näitemängu „Salaste laulupidu”, mis on komöödia vormis. Teemaks sarnaselt Oksase romaaniga oma naha päästmine ja pahelise võimu teenimine.

Kruusvall püüdis nalja heita neist valusatest hingekriipivatest teemadest rääkides. Oksanen toidab teost põnevusega ja ka nii jääb teema kõnekaks.

Eestlasel võib käsituse lennukus panna veidi hinge kriipima, kuid teise kultuuri esindaja jaoks kerkib Eesti ajalugu üllataval ja samal ajal arusaadaval moel. Edu võimalused on Oksase uues romaanis täiesti olemas.„Kun kyyhkyset katosivat”Autor Sofi Oksanen
Kirjastus Like 2012