885 vaatajat mahutav teatri suur saal (mis on olnud puupüsti täis alates esietendusest novembris ja mis on ka ette täis nii kaua, kui lavastust on mängukavasse plaanitud) kaasatakse aktiivselt tegevusse. Ja muidugi lava, mille hiljuti rekonstrueeritud tehnika leiab seekord maksimaalse kasutuse. Tegemist on suuremõõtmelise teatriga, kus avarus ja rahvarohkus on pööratud kunstiliseks plussiks. Seal, kus on vajalik näitleja suur-plaan, astub läbikaalutletult mängu videokunst.

Lavastus on lööv otseseski mõttes. Sõda venelastega on toodud välja väga konkreetse kujundina, sõjamehed peksavad suurte vasaratega puruks pesumasinate korpuseid, mis lömastatutena kaovad lavalt kui arvutimängu võidetud vastased.

Nii nagu rokikontserdil, käib ka rahvusteatri “Tundmatus sõduris” publiku kaasamise mäng.

Üks Smedsi “Tundmatut sõdurit” ümbritsenud suure ja terava poleemika algatajatest, riiginõunik Risto Volanen on süüdistanud lavastust meelelahutusliku kommertskultuuri elementide kasutamises. Ja selles on tal kahtlemata õigus. Aga kuidas seda tehakse! Kui ühes suures teatrisaalis toimuvat saab võrrelda rokikontserdiga, siis see pole igapäevane saavutus. Ja nii nagu rokikontserdil, käib ka rahvusteatri “Tundmatus sõduris” publiku kaasamise mäng. Väga toredal moel. Eraldi väärib esiletõstmist Von Krahli teatriski töötanud Ville Hyvoneni videopartituur.

Kõiksugused provokatsioonid tipnevad finaalis Soome poliitikute piltide tulistamisvideotega. See on andnud põhjuse süüdistada lavastust totalitarismi ja vägivalla propageerimises, kuid jättes selle stseeni sõnumi kõrvale, tundub ta siiski maitsetult pikk.

Mässaja või rahvamees?

Vaieldav on hoopis ühe romaani peategelase Antti Rokka tõlgendus. Ja asi pole selles, et Rokkat mängib tõmmu nahaga Soome näitleja Henry Allan. Rokka on Smedsi lavastuses vihane mässaja, mitte Linna romaani rahvatarkuse kvintessents. Napib ka romaani rahvalikku sõnumit selle kohta, et Soome viisid raskes Teises maailmasõjas auhinnalisele teisele kohale mitte kindralid, majorid ja leitnandid, vaid ka lihtsõdurid – sotsialistid, väikekodanlased ja muud tavalised inimesed, kelles oli rahva sisemist sitkust ja elutarkust.

Fritsud ja blondiinid Soome lavastuses

EL-i kuuluva Eesti näitlejatele pakub tööd stereotüüp, mille järgi nad kõlbavad esitama vene inimesi. Smedsi “Tundmatus sõduris” on videolõik, kus sõduritest tegelased püüavad Helsingis kinni Lada roolis oleva venelase. Löövad mehe autost välja, auto klobitakse vasaratega romuks, pööratakse ümber ja pannakse Mannerheimi ratsakuju jalamil põlema. Venelast mängib selles lõigus vuntsidega Juhan Ulfsak.

Kristian Smeds: hea, kui inimesed teatrist räägivad ja teatris käivad

Ainuüksi Smedsi “Tundmatu sõduri” kohta pabermeedias ilmunust saaks koostada telliskivisuuruse paki. Poliitikute piltide purukstulistamisest tehti suured lood ka “Iltalehtisse” ja “Iltasanomatesse”, kuhu teatriteemad muidu naljalt ei satu. Smeds suhtub meediasse stoilise rahuga ja tahab, et arutelu tekiks lihtsas Soome peres.
Kui palju vastab su teose ümber käinud diskussioon su ootustele?

Kas see on diskussioon? Ma ei tea.

Vähemalt 30 aastat pole sellist asja Soomes olnud. Kas see pole eriline?

Avalikkuses võideldakse tähelepanu eest. Tõsi on see, et üle pika aja on teater saanud enda ümber mingi energiavälja. Tähtis on see, et noored tulevad teatrisse. Aga võrrelda praeguseid arutelusid kuuekümnendate ja seitsmekümnendate kultuuridiskussiooniga on raske, aeg ja ühiskond on teistsugused.

Tähtis on seegi, kui teatrisse tulevad koos eri põlvkondade esindajad, kes siis kodus pereringis nähtut arutlevad. Need arutlused on mulle tähtsad.

Ja mida see arutelu on andnud?

Ma olen selles mõttes vana klassikalise kooli esindaja. Teos ise räägib enese eest, seda üle seletada pole vaja. Väga raske on kuidagi veel tihendada tükki, mis kestab teatris kolm ja pool tundi.

Kas meedia siis kasutas sind ära?

Inimene saab ikka valida, kui palju ta avalikkuse ees on.

Miks valisid oma järgmise teose “Jumal on ilu” sünnikohaks Naissaare?

See on koht, mis on sündinud armastusest ilu vastu. Loodan, et hingust, mille lavastus seal saavutab, saab hiljem üle kanda Helsingisse.