JUHTKIRI | Inimlikkus ennekõike

Sõda paneb proovile palju inimlikke tundeid. Kõikides Euroopa riikides koondutakse Vene agressiooni ohvrite abistamiseks ulatuses, mida oleks varem peetud raskesti usutavaks. Sama sünnib riiklikul tasandil. Riigid Moldovast Eestini – ja eriti Poola – on suutnud Vene tankide ja rakettide eest põgenevatele inimestele pakkuda tingimusi, mille kohta võib tagantjärele öelda: me saime hakkama.

Ometi on iga põgeneva inimese tragöödia ainulaadne. Ning just indiviidide üksikutest vastikutest kokkupõrgetest bürokraatiaga kujuneb pilt, mis jääb meid saatma läbi ajaloo.

Näiteks võime tänasest lehest lugeda, et kaebajad mahitavad keeleametit kontrollima restorane, kuhu on võetud tööle Ukraina sõjapõgenikke. Arusaadavalt poleks ka imeinimesel võimalik paari kuuga eesti keelt omandada. Ometi on kogu ühiskonna huvides, et siia saabunud kohe tööle saaksid.

Võime ka lugeda põgenike abistajatest, kes peavad leidma omast taskust või annetuste abil esimesi summasid, et aidata põgenikel uut elu alustada. See kõik seab head teha sooviva ühiskonna tugeva surve alla. Raske on säilitada jõudu, kui tunned, et mugavalt tugitoolis istuv inimene ei mõista, et meid ümbritsev maailm on muutunud.

Ukraina põgenike puhul ei pea seadma esikohale reeglite ranget järgimist, vaid abi ootava inimese vajadused.

Raha kulutamisel silma peal hoidvad ametnikud üritavad täita neile seadusega pandud kohustust. Rahuajal on see üks bürokraatia olulisemaid ülesandeid ja vähese korruptsiooniga riigis nagu Eesti on ametnikkond sellega hästi hakkama saanud. Kuid erakorralisel ajal tuleks seada esikohale inimlikkus.

Seadusepügalaid saab tõlgendada tõrjuvalt ehk iga puudust pidada veaks. Kuid saab tegutseda ka toetavalt ehk katsuda leida võimalusi abivajaja toetamiseks. Praeguse sõja ajal tuleb Ukrainast pärit põgenike puhul võtta alati aluseks teisena mainitud lähenemine.

Seda enam et selgeid rikkumisi ei aita ära hoida ka näpuga paragrahvis järje ajamine. Eesti Päevaleht kirjutas eile, et kummalisel kombel kasvab sanktsioonidest hoolimata Eesti kaudu eksporditava Vene puidu maht. Oleme kirjutanud varem Vene tankeritest, mida jokk-skeemidega siin aidatakse. Ja sellestki, kuidas kuidagi ei suudeta maksta esimesi üüritoetusi, mis sest, et seadus justkui nõuaks.

Ükski jäik seaduse järgimine ei asenda inimlikkust ega anna tingimata ka soovitud tulemust. Olgem võimalikult paindlikud ja seadkem esikohale abi vajav inimene.