Tema äsjailmunud uus album “The Search for Life Within” on kirjutatud ja ka produtseeritud Marise enda poolt ning temaatiliselt kujutab album teekonda rahuni iseendas. Albumi loos "Off Track", teeb kaasa ka Ewert Sundja. Esitluskontsert toimub 8. juunil klubis Hall.

Oma muusikavaliku kohta ütleb ta nii:

Danika "Suit of Armour"

Üks väheseid avastusi viimasest aastast, mis haaras oma soundi-esteetikaga tähelepanu juba esimesest sekundist. Samas Nick Herrera produktsioonilt vähemat ei ootakski. Ja kui endassetõmbava kõlapildiga harjunud oled, tuleb välja, et ka tekst on täpselt sama sügav, introspektiivne ja varjundirohke kui muusika. Samastusin selle looga oma ärevusega maadlemise perioodil. Ka muusikavideo oma absurdses argises sürreaalses väärib vaatamist.

HU? "Linnasuve laul"

Olen veidi imestunud, et alles tänavu selle loo avastasin. Aga parem hilja kui mitte kunagi, olen väga õnnelik selle avastuse üle. Juba tajun, kuidas sellest saab minu selle suve laul ja loodan väga, et kõigi meie suvi tuleb täpselt sama pehme oma kulgemises nagu see rattaga tühjal maanteel päikesetõusu poole lendlemise soundtrack.

Zventa Sventana "Гармонщик"

Lugu, mis meelitas mind tagasi pärimus-fusioni maailma. Seda lugu tasub kuulata juba ainuüksi sellepärast, kuidas teise minuti 14. sekundil fraasi lõpp pool tooni alla vajub - nõnda hõrk ja kuidagi lohutavav hetk muusikas.

Ibeyi "Ash"

Tahaksin välja tuua mitte ainult loo, vaid kogu samanimelise albumi. Kas sul on kunagi olnud seda tunnet, et iga järgnev lugu albumilt on uus lemmik ning mitte ükski lugu ei kõla 'fillerina'? Sest minul oli selle albumiga just nii. Täitsa müstiline, kuidas need Kuuba-Prantsuse kaksikõed on suutnud luua nii mitmetahulise kõlapildi - täpselt sellise, milline tahaksin ise naisena olla. Modernne, aga peaaegu tribal. Naiselik, aga ülimalt jõuline. Habras, aga julge. Ma ei oskaks isegi kokku lugeda, kui mitu minu lugu on sellest albumist inspiratsiooni saanud.

Alabaster DePlume "Don't Forget You're Precious" - oluline meeldetuletus kõigile. Alabaster DePlume on väga erilise lähenemisega artist. Oma albumi "Gold" salvestamiseks kutsus ta 2 nädala jooksul igaks päevaks stuudiosse erineva koosseisu muusikuid, kes ei saanud lugusid enne harjutada - selle asemel pidid muusikud enne sessioone ühele lainele saama ja loo vormi kujunemisel lihtsalt üksteise impulssidele toetuma. Kokku sai 17 tundi salvestusi, millest DePlume ise selle muusikalise kollaaži kokku lõikas. Samuti oli keelatud stuudios sisse mängitu tagasikuulamine. Kogu see vahetu, inimestele keskenduv lähenemine on loonud ainulaadselt maagilise kõlapldi ja kulgemise.

Arthur Russell "This Is How We Walk On The Moon"

Usun, et ei pea tema mõju tänapäeva keelpillimängijate maailmale isegi enam põhjendama, see on hindamatu. Kui avastad mõne artisti, kellega väga samastud (postuumselt), siis võib see tekitada samaaegselt avastusrõõmu ja meeletut kahjutunnet. Tema muusikaga esmakohtumine oli päris intensiivne - pole isegi kohtunud, aga tunned leina. Nutsin sel päeval päris pikalt, nüüd lasen end minevikul inspireerida.

Eliot Sumner "Angel"

Minu neuroloogilise nostalgia vaieldamatu superstaar. Kuigi Eliot Sumneri varasem muusika pole minu loominguga stiililiselt erilist ühisosa omanud, juhtus ta olema minu teismeea üks kuulatumaid artiste - selles eas, kui aju on veel plastilisem ja võtab kogetut eriti mõjusalt omaks. Kui kunagi mälukaotust peaksin kogema, siis Eliot Sumneri lood oleksid need, mille kõige suurema tõenäosusega veel ära tunneksin. Seda suurem oli rõõm tema uusimat singlit kuulates tõdeda, et ta on ka esteetiliselt mulle lähemale nihkunud. Ilus, lihtne ja veidi südant murdev.

Eivør "Even If The Sun Don't Shine"

See on esimene lugu, mille produktsiooni paari aasta eest harjutamise mõttes n-ö maha võtsin. Seal leiduv on kõik see, mida muusikas hindan: aeglane, pidevalt hoitud kulgemine, lihtsus, kerge pinge, pidev tõus, ilu, kihilisus. Mõndasid loo teises pooled kõlavaid taustavokaale märkasin alles mõne kuu eest - hea produktsioon võib ka aastaid hiljem veel üllatada.

Punko "Painted by the Moon"

Selle Newcastle'i tšiki albumit kuulates sain kohe aru, et teda ootab ere tulevik. Lood kulgevad korduste peale kerkivate tugevate, kohati isegi nurgeliste fraasidega, mis hakkavad eriti hästi mõjuma alles mitmendat korda kuulates. "I'm not in the mood to fear for my life" - keda ei paneks see lause kõrva kergitama?

Half Moon Run "How Come My Body"

Imeilus ja haavatav käsitlus suureks kasvamise füüsilistest ebamugavustest, suhtest oma muutuva kehaga. Usun, et nagu mulle endalegi, on siin äratundmist paljudele.

Maris Pihlapi uue plaadi muusikat saab kuulata siit:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid