NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: valetamise viljad

Avaral verandal aurab laual samovar. Kuid teed juua pole aega. Kaks matsakat naisterahvast istuvad madalatel taburettidel, jalad harkis, seelikud üles kääritud, ja teevad tööd, mis eemalt vaadates meenutab seente puhastamist või kala rookimist.

Aga ei ole need mitte värskelt korjatud puravikud ega ka äsja jõest püütud särjed, mida naised oma niiskeks tõmbunud käte vahel hoiavad – ei, see on hoopis Venemaa välisministri Sergei Lavrovi pikk ja roosa keel.

Naised verandal on Lavrovi abikaasa ja armuke ning nad harutavad välisministri keelde suurest valetamisest tekkinud sõlmi lahti. Lavrov ise lamab veranda põrandal naiste jalge ees, suu ammuli, keel pikalt väljas, ja hingab kähinal.

See on raske töö, sõlmi on palju, need moodustavad suuri pusasid ja need tuleb lahti näppida ainult sõrmede abil.

„Küll on täna alles puntrasse läinud!” ütleb abikaasa ohates.

„Nojah, Sergei Viktorovitš ju andis pressikonverentsi,” seletab armuke. „Pressikonverentsid on alati need kõige hullemad, pärast seda on keel nagu pärlikee, üks sõlm ajab teist taga. Mul on näpud juba valusad!”

„Kunagi ma küsisin Serjoža käest: kas sa ei võiks mingit ausat tööd teha? Sellist, kus ei pea päevad läbi valetama,” ütleb abikaasa, „aga Serjoža ütles, et sellise töö eest ei makstavat kuigi palju. Valetamine toob rohkem sisse.”

„Jah, eks ta sisse too küll, see on õigus, aga need sõlmed! Ja kõige hullem on ju see, et vaevalt saad keele puhtaks näpitud, kui jälle on telekaamerad kohal – ja hakkab aga jälle peale!” kurdab armuke. „Igal õhtul istume siin sinuga ja näpime Sergei Viktorovitši keelt. Nagu kaks kalurinaist, kes peavad iga jumala päev võrke parandama.”

„Nii ta on,” ohkab abikaasa. „Oota, ma võtan naaskli, ega seda suurt sõlme paljaste kätega lahti saa.”

Lavrov põrandal häälitseb ja pööritab silmi.

„Jah, tasa-tasa, ära karda, ma ei tee haiget!” manitseb abikaasa. „Mis ma teha saan, kui su keel nii hukas on? Ära anna nii palju pressikonverentse!”

Ta urgitseb naaskliga. Lavrov hakkab vingerdama.

„Pressikonverentsid on alati need kõige hullemad, pärast seda on keel nagu pärlikee, üks sõlm ajab teist taga. Mul on näpud juba valusad!”

„Jäta järele! Kui sa sedasi pusserdad, siis ma just torkan!” ähvardab naine. „Lama rahulikult ja lase keel lõdvaks.”

„Ma kõnelesin Solovjovi naisega,” ütleb armuke. „Küsisin, et kuidas nende peres lood on. Solovjov ju ka muud ei tee, kui valetab televiisoris hommikust õhtuni. Proua ütles, et neil pole hullu, sest Solovjov joob end alati enne saadet täis, siis lähevad keelepaelad pehmeks ja sõlmesid ei teki. Peaksid ehk samuti jooma hakkama, Sergei Viktorovitš?”

„Ta ei tohi viina võtta, tal on maohaavad,” märgib abikaasa.

„Aga kuidas Šoiguga on? Kas olete tema keele kohta ka uurinud?”

– „Temal pole loomulikult mingeid sõlmi.”

– „Kuidas siis nii? Tema ju ka valetab.”

– „Ei, tema ei valeta, tema on loll. Tema räägib seda, mida ise usub.”

– „Ei või olla! Ta usub, et Venemaa võidab sõja?”

– „Jah! Usub! No vaata talle näkku!”

„Tõsi...” nendib armuke mõtlikult. „Mina mõtlesin, et ta ainult näeb loll välja, aga tegelikult aga...”

„Pole seal mingit aga! Loll mis loll! Nagu labidas. Aga sina, Serjoža,” pöördub abikaasa Lavrovi poole, „tee suu rohkem lahti! Seal sügavamal on üks eriti pirakas.”