ARVUSTUS | Roboti lugu, mis paneb inimkonna pärast häbi tundma

Lähituleviku maailmast ühe versiooni maaliv „Klara ja päike” uurib nagu kõik Ishiguro romaanid hoopis inimese ja inimeseksolemise ajatut tuuma.

Õhtustasime hiljuti lähedastega restoranis, kui üks seltsilisi kausist viimaseid brüleekreemi jäänuseid kraapides järsku pahvatas: „Mina olen alates 1970-ndatest rääkinud, et minus tekitab see tehisintellekti asi hirmu! Ma kardan seda maailma, kus juhet ei ole enam võimalik seinast välja tõmmata ja inimene muutub robotite orjaks.”

Tehnoloogia arengut pelgavale inimesele kõlab Briti kirjaniku Kazuo Ishiguro värskema romaani „Klara ja päike” lühitutvustus ilmselt kui tõeline õudusjutt. Või vähemalt jube düstoopiline põnevik.