Ometigi on just relvade keel see, milles tuleks Putiniga praegu peamiselt rääkida. Ukrainale oli möödunud nädalal rindel raske, sest Venemaa suutis teda mõnevõrra üllatada, andmata ümberpaigutatud vägedele kosumisaega ja surudes võimsalt peale, niipea kui sai. Need tagasilöögid oleksid võinud olemata olla, kui lääneriigid oleksid saanud oma hirmudest ja kõhklustest rutem üle. Aga kuna ukrainlased on vapralt vastu pannud, pole lubaduste täitmiseks õnneks praegugi hilja.

Putini Venemaale hingetõmbeaja andmine ei anna tulemuseks midagi muud kui stabiilsuse puudumise ja lõputu õuduse.

Euroopa Liidu senised tuumikriigid – ütleme otse – on selles konfliktis seni esinenud haledalt ja euroopalikele väärtustele au tegemata. Vähe sellest, et sõjakurjategijaga kompromisse otsida on moraalselt vale. Ka reaalpoliitiliselt vaadates on raske näha, kuidas Putini Venemaale hingetõmbeaja andmine saaks anda tulemuseks midagi muud kui stabiilsuse puudumise ja lõputu õuduse. Tõsi, Lääne-Euroopas ehk mõnevõrra väiksema õuduse kui Venemaale lähemates EL-i riikides.

Putini-probleemile ei ole paremat lahendust, kui ühelt poolt tarnida Ukrainale Venemaa väljalöömist võimaldavaid relvi ja teiselt poolt täiendada märkimisväärselt Venemaale rakendatavaid majandussanktsioone.

Paraku on ka Ida-Euroopas oma häbiplekid – esmajoones Ungari, kes on põhitakistus naftaembargot sisaldava EL-i kuuenda sanktsioonipaketi ees. Alanud nädalal hakkavad EL-i liidrid arutama sanktsioonipaketi varianti, kus torujuhtme kaudu Venemaalt naftat saavatele Euroopa riikidele tehakse erand. See poleks ideaalne pakett, aga parem niisugune poolik ühtsus, kui lükata naftaembargo veel teadmata ajaks edasi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid