Luts laseb üliõpilasel kõnet pidades pateetiliseks muutuda, ja miks ka mitte, eks vabadussõda oli ka seda väärt. Nagu pole sugugi kurjast, kui me muutume pateetiliseks, rääkides Ukrainas toimuvast. Lõppude lõpuks tehakse ajalugu just nimelt seal, aga mitte Pliuhkami köögis. Ukrainlased võitlevad, kannatavad ja surevad selleks, et meie ei peaks lähemas tulevikus võitlema, kannatama ja surema. Nemad on rinne, meie oleme tagala. Me kuulume kokku. Just nimelt sellepärast olen ma sõja algusest saadik kirjutanud ainult Ukrainast ja Venemaast, aga mitte kohalikest sooritustest, mis paratamatult tunduvad praegu teisejärgulised. Aga kui õhus on valitsuse vahetus, siis tuleks vist erand teha ja ka sisepoliitikast rääkida?

Või siis ikkagi mitte? Hiljuti sattus kätte omaenese raamat „Vargamäe vanad ja noored”, mis koondab omal ajal Eesti Päevalehes ilmunud följetone, kus askeldavad tollased Eesti poliitikud. Heldene aeg, mis inimesed need küll on? Enamikku ei mäletagi enam! Aga omal ajal olid nad kõik suured ninad: kes istus riigikogus, kes oli lausa minister. Tänapäeval ei meenu nende nimed enam isegi mälumänguritele.

Omal ajal olid nad kõik suured ninad: kes istus riigikogus, kes oli lausa minister. Tänapäeval ei meenu nende nimed enam isegi mälumänguritele.

Tõsi, Vargamäe-juttudes on neidki, kes on jätnud püsiva jälje ajalukku. Neid, kelle tegevusest on tõusnud Eestile silmanähtavat ja vaieldamatut tulu ning kes on olnud tõelised riigimehed. Aga suurem osa tolleaegseid vestetegelasi on tulnud ja läinud. Manades vahepeal ette ülitähtsa näo, sekeldades ja intrigeerides, algatades umbusaldusi ja pidades targutavaid kõnesid, endal kintsud uhkusest võbelemas. Võtab ju pea ringi käima, kui sa järsku tundmatusest ja keskpärasusest esile kerkid nagu kaldale uhutud tühi pudel, kui sind päevas mitu korda intervjueeritakse ja pildistatakse, kui ühtäkki tundub, et sina oledki võim.

Lõppude lõpuks tehakse ajalugu just nimelt seal, aga mitte Pliuhkami köögis.

See ootamatu edulugu võib kesta ühe või koguni kaks valimistsüklit ja selle aja jooksul õnnestub tublisti tolmu üles keerutada, vahest ka natuke varastada, ja kui eriti veab, siis kohtu alla mitte sattuda. Aga siis on kõik, siis saab sinu aeg läbi, siis löövad lained jälle su pea kohal kokku ning pinnale kerkib uus ja värskem vennike, just äsja tagatubade katseklaasis suguküpseks saanud. Ja tema eelkäija nimi ununeb kiiresti, sest tegusid, mis vääriksid meenutamist, ju polegi.

Hoiame pigem silma peal rindel ja püüame muu hulgas mõistatada, kas Putin ongi ehk juba ära surnud.

Ma vist parem siiski ei hakka kirjutama valitsuskriisist, ammugi siis mitte lastetoetuste suurendamise eelnõust. Pliuhkam koos oma vahmiiliga otsib hasartselt tarvilikku toru ja see ogar rahmeldamine, mis näitemängus oleks naljakas, tundub päriselus nõme. Aga las ta jääb. Hoiame pigem silma peal rindel ja püüame muu hulgas mõistatada, kas Putin ongi ehk juba ära surnud, nagu Briti tabloidid väidavad, ning kas Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid peavad sel juhul telefonivestlusi mõne tema teisikuga.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid