Paremuselt järgmine, aga tublisti realistlikum variant on Reformierakonna, Isamaa ja sotside koalitsioon. On muidugi hulk inimesi, kellele oleks selline koalitsioon vastumeelt, aga jätke oma isiklikud sümpaatiad-antipaatiad praegu kõrvale. Eesti ja Euroopa julgeoleku küsimusi on juba puhtpraktiliselt keeruline arutada, kui paljud Keskerakonna ministrid pole vaevunud taotlema või ei saa NATO saladuste luba. Peale selle on Kallas paljude näitajate järgi välissuhtluses osavam kui Jüri Ratas. Tõsi, sisepoliitiliselt pole Kallas kaugeltki osav, aga ehk ta õpib praegusest valitsuskriisist midagi. Kui mitte, siis põrub tuleva aasta valimistel.

Ajutise lahendusena – ja korraliste valimisteni ongi paras ajutise lahenduse aeg – võiks edukalt toimida ka Reformierakonna vähemusvalitsus, kui ekrelik ja karilaiulik poliitkultuur pausile panna. Õppigem Lätilt: üle kolme aasta eest viiest erakonnast läbi häda kokku pandud valitsus (peaaegu ühtsusvalitsus!) püsib endiselt koos, kusjuures pärast viienda erakonna koalitsioonist välja viskamist vähemusvalitsusena. Väga erinevad poliitilised jõud saavad koostööd teha küll, kui suhtumises n-ö krõks ära käib.

Valitsuskriisile oleksid kaks halvimat lahendust uus Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon, sest venemeelsuseks, võõravihaks ja sissepoole pöördumiseks on praegu täiesti vale aeg. Erakorralised valimised oleksid rahulikumal ajal isegi huvitav lahendus, kuid praegu suunaksid poliitikud jõu valimiskampaaniale ja oma erakonna asja ajamisele ajal, kui on vaja eelkõige riiki juhtida.

Kõige riigimehelikum, aga ebarealistlik lahendus oleks ühtsusvalitsus. Paremuselt järgmine on RE, Isamaa ja SDE liit.