KOLUMN | Harri Tiido: Putin, Erdoğan, Orbán. Ära alahinda autokraadi solvumist

Kui palju mängib otsuste puhul rolli otsustaja isik? Rohkem, kui arvata tahame.

Omal ajal, kui riike juhtisid valdavalt monarhid, oli isiklik suhtumine äärmiselt tähtis. Kui ikka riigipea tahtis, et asjad läheksid nii, sest teise riigi pealik oli käitunud naa, siis pidi ülejäänud riik sellele soovile alluma. Kõik inimlikud emotsioonid – pettumine, vihastumine, leebumine, solvumine – olid riigi juhtimise osa, mida ei saanud eirata. Seetõttu ongi ilmselt tavaks jagada riigitegelased kahte leeri: poliitikud ja riigimehed. Ja vaat neid teisi napib kõikjal...

Võiks ju arvata, et demokraatliku riigivalitsemise vormi levides on asjad muutunud, kui ei, sugugi mitte. Poliitiliste liidrite meeleolud, arusaamad ja kõik muu pigem psühholoogia kui poliitikaga seostuv on endiselt mängus. Kui juhid regulaarselt vahetuvad, on isikliku faktori mõju väiksem. Aga kui nad võimu külge rippuma jäävad, on ka isikliku eelistuste-pettumuste-solvumiste kogumi mõju suurem.