Üldse tuleks inflatsiooni puudutavate otsuste tegemisse kaasata poliitikute kõrvale, kes praegu kibelevad inimesi igat moodi hinnatõusu eest kaitsma, majandusteadlasi ja -analüütikuid. Muidu saame abi asemel „abi“ ja inflatsiooni aeglustumise asemel selle kiirenemise.

Poliitikute kõrvale, kes kibelevad inimesi igat moodi hinnatõusu eest kaitsma, tuleb tuua majandusteadlased. Muidu saame abi asemel „abi“.

Tasub meenutada ka Ronald Reagani ütlust, et tema jaoks kõige hirmutavamad sõnad on „Ma olen valitsusest ja tulin teid aitama“. See pole lihtsalt lööv ütlus, vaid ka ajakohane, sest 1981. aastal, kui Reagan presidendiks sai, oli USA-s inflatsioon ligi 15%, aga tema teise ametiaja lõpus ainult 4–5%.

Suure osa Eesti poliitikute aju tegeleb praegu küsimusega, kuidas Eesti elanikke inflatsiooni halbade mõjude eest riikliku toetamisega kaitsta. Õigemini, kuidas „kaitsmise“ abil saavutada hea valimistulemus. Liiga vähe mõeldakse asjaolule, et laialdased toetused kiirendavad ka inflatsiooni, sest suurendavad nõudlust. Suurte, rahakülvi tüüpi toetuste asemel on meil vaja n-ö täpsustoetamist: üksnes nende inimeste aitamist, kes hinnatõusu tõttu enam ise inimväärselt hakkama ei saa.

Et lausabistamine kiirendab inflatsiooni, pole pelgalt teooria. Seda näeb praegu USA-s ja Suurbritannias, kus koroona ajal inimestele ja ettevõtetele väga lahkelt toetusi jagati – mõlema riigi inflatsioon on nüüd kiirem kui euroalal keskmiselt. Tahtes teha head, tehti veidi pikemas perspektiivis halba. Olgem Eestis targemad!