Varemalt polnud ju tööl vigagi, maksti korralikult ja süüa anti kolm korda päevas. Aga viimasel ajal, pärast sõja algust, hakkasid asjad viltu vedama. Esiteks need telefonikõned! Keegi Macron muudkui kõllab ja vadistab tundide kaupa arusaamatus keeles, mis kõlab, justkui määgiks lammas. Pärast on selline tunne, nagu oleks keegi kõrva peeretanud.

Ja tüütud on ka kõik need Kremli asjapulgad, Šoigud ning Patruševid. Inglise kõmulehed arvasid heaks väita, et Putin on juba ammu surnud, ja nüüd teevad kohalikud jupijumalad temaga muudkui katseid, lootes välja selgitada, kas see uudis ka tõele vastab. Näe, jälle läheneb Patrušev oma imala naeratusega, väike taskupeegel käes.

„Suvatsege pilk peale heita, teie hiilgus,“ kõneleb ta mesiselt. „Nižni Novgorodi laadalt ostsin, öeldi, et ehtne antiik, valmistatud Stalini ajal. Mis teie arvate, kas kaupmees kõneles õigust?“

Ja üritab peeglikest talle nina alla toppida. Leguškin teab suurepäraselt, miks: et näha, kas tal suust hingeõhku välja tuleb, mis peegli uduseks teeb. Ühesõnaga, et saada selgust, kas tema, keda loll Patrušev ehtsaks Putiniks peab, on surnud või mitte.

Aga vaat ei tee tohmanile seda rõõmu, ei hinga peeglile!

„Pole mul aega sinu rämpsu vahtida,“ ütleb ta pahuralt. „Tööd on palju! Kasi minema!“

Patrušev lähebki, nina norus, aga samal hetkel peab Leguškin silmad ereda valgusesähvatuse peale sulgema.

„Kes see raisk laskis mulle laserkiire silma?“ röögatab ta. „Sina, Šoigu!“

„Mis laserist te kõnelete, isand?“ laliseb ehmunud kaitseminister ja püüab kohmakalt laserit selja taha peita. „See oli ehk päikesejänku. Tuli teile tere hommikust ütlema!“

„Ise sa oled üks jänku! Ma topin selle jänku sulle tead küll kuhu!“

Kremli kell lööb. Issake, veel seitse tundi tuleb Putinit teeselda! Õudne. Leguškin kuulab tülpinult, kuidas Šoigu ja Partrušev nurgas sosistavad.

„Pupill reageeris, tähendab: elab!“ arvab Šoigu.

„Aga see võib teisik olla,“ kahtleb Patrušev.

„Pupill reageeris, tähendab: elab!“ arvab Šoigu.

„Aga see võib teisik olla,“ kahtleb Patrušev.

„Me alles köögis nägime ühte, sõi viinereid,“ räägib Šoigu. „Ega siis teisikuid mitu ei ole!“

Leguškin muigab kõveralt. Kui nad vaid teaksid! Putinil on teisikuid terve trobikond. See, kes köögis viinereid mugib, on ilmselt Tarakanov, toodud siia Volgogradi hullumajast. Kõnelda ta ei oska, ainult iniseb, aga see-eest lehvitab ilusasti. Tema asendab Putinit paraadidel.

Telefon hakkab helisema. Neetud Macron, et susi teda sööks!

„Mis sa tahad, sitaratas?“ karjub Leguškin torusse.

„Oi, te tundsite mu kohe ära,“ vastab talle üllatunud hääl. „See olen tõesti mina – Ratas, Jüri, Eestist. Ma tahtsin öelda, et saan võib-olla varsti jälle peaministriks, sellepärast helistan kõik tähtsad mehed maailmas läbi, et nad oleksid selle rõõmsa sündmusega kursis.“

„Ime muna!“ ütleb Leguškin ja katkestab kõne. Küll see teisiku amet on tüütu! Kui ta asfalti pani, ei roninud keegi temaga rääkima ja pärast sai poe taga rahus viina võtta. Nüüd trimpa koos selle idioodist Tarakanoviga salaja peldikus. On see kellegi elu?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid