Endine üleilmne kultuspaar Bill ja Hillary Clinton on omavahelise lahingu poliitilisel rindel lõpetanud ja alustanud sõda kirjanduse vallas. Poliitikas loputas Bill oma küljeluud seisuga 2 : 0 – ta valitses presidendina USA-d kaks ametiaega. Hillary kaotas paraku 2016. aasta valimisheitluses selgelt Donald Trumpile ja seega jäi tema poliitilise karjääri tipphetkeks riigisekretäri ehk välisministri ametipost Barack Obama valitsuses. Olnuks Hillary niisama daam, siis poleks see ju paha, aga võrdluses Billiga kesine.

Aga kumb Clintonitest on siis parem krimikirjanik? Ütleme, et duell jäi peaaegu viiki, aga fotofinišiga oli Hillary ülinapilt parem.

Kangekaelsed naise paraku nii lihtsalt ei alistu ning on valmis vastu võtma iga lahingu. Kui Bill Clinton otsustas hakata ilukirjanikuks ja avaldas kolm aastat tagasi kahasse USA parima thrillerite autori James Pattersoniga põnevusromaani „President on kadunud“, ei jäänud see vastuseta. Hillary Clinton meelitas partneriks Kanada kultuskiku krimikirjaniku Louise Perry ning üheskoos loodi romaan „Hirmu paine all.“ Kuivõrd kumbki abikaasadest raamatu kirjutamisel arvutiklahve painas on iseasi, küll aga aitasid nad luua süžeed ja pikkisid sisse detaile Ameerika (ja mõneti ka maailma) valitsemise telgitagustest, mis annab teostele kahtlemata lisaväärtuse.

Kui võrrelda kahte raamatut, siis kaasautorid (vale oleks selle terminiga tituleerida Pattersoni ja Pennyt) on peategelaseks sättinud iseenda – Billi raamatus päästab Ameerikat meespresident, Hillary kangelaseks on õrnemast soost riigisekretär. Kusjuures kumbki on end kujutanud sellisena, nagu ta tahtnuks olla, mitte oli.

Raamatu-Bill ehk Jonathan Lincoln Duncan on ebaclintonlik – võidelnud Iraagi sõjas, sattunud vangi, kuid ellu jäänud ega toppinud Ovaalkabinetis sigarit sinna, kuhu jutus. Ta peab esindejatekoja erikomitees – selle liikmed on kui haid, sõõrmed võbelemas verelõhnast – aru andma, miks ta vestles telefoni teel maailma ühe tagaotsituima terroristiga, selle asemel, et too kinni võtta. President võinuks, õigemini pidanuks aruandmisest keelduma, sest oponentide ainus soov on tõmmata ta rattale ja tantsida hiljem ta haual. Aga sõjas karastunud mees asub lahinguse, sest tal on kaitsta midagi suurt – Ameerika Ühendriigid, mis võidakse kohe-kohe hävitada. Pole vist kahtlust, kas USA hävis raamatu lõpus või mitte.

Kui Billi arvates võivad Ameerika päästa vaid alfaisastest presidendid, siis Hillary arvates on asjad just vastupidi. Oma raamatus näitab ta selgelt ja täpselt, et kui tahate planeedi võimsamat riiki hävitada, valige selle etteotsa mehed. Aga õnneks on olemas riigisekretär Ellen Adams, kelle ülimalt jõuline ja tark tegutsemine katastroofi ära hoiab. Adams on kirjelduste järgi hilistes viiekümnendates, trimmis ja elegantne. Hea riietumisoskus ja korrigeeriv pesu varjavad tema armastust eklääride vastu. Meik on tagasihoidlik, tõstes esile intelligentsed sinisilmad...

Ega neist meespresidentidest polegi midagi loota, kui eelmine, Eric Dunn, keda lähimad liitlased nimetasid Eric Juhmiks, oli rumal aferist (ilmse viitega Trumpile), kes võis USA teadlikult või teadmatusest hävitada („Neli aastat niisuguste inimeste palkamist, edutamist premeerimist, kes on valmis ütlema ja tegema ükskõik mida, et segast presidenti toetada, on teinud meid kaitsetuks.“). Tema järglase esileküündivaimad iseloomujooned on nõrkus ja kättemaksuhimu, mistõttu kutsubki ta mõjuvõimsa meediakorporatsiooni omaniku Adamsi riigisekretäriks eesmärgiga ta hävitada.

Kui kolmes Euroopa linnas plahvatavad pommid, kustutades kümnete eluküünla, saab vaid Adams aru, et tegu on kõigest eelmänguga ning tegelik rünnakuobjekt on USA. Kusjuures rünnata plaanitakse tuumajõuga, mis tähendaks Ameerika totaalset hävingut. Selleks, et nõrka kodumaad päästa, pole vaja jõudu, vaid mõistlust ning nii alustabki Adams turneed Lähis-Idas ja Venemaal ehk malesimultani vaenulike riigijuhtide ja mõjuvõimsate persoonidega. Kõik vastased on naisi alahindavad mehed, kelle Adams vääramatu elegantsi ja vahendeid valimata paika paneb nii, et nood vinguvad ja vingerdavad. Isegi Venemaa tsaar on poole tunniga põlvili ning palub halastust.

Nagu pea iga Ameerika thriller, kõlab viimastel lehekülgedel pommi tiksumist. „Kakskümmend üks sekundit... Üheksa sekundit... Kaheksa... Seitse... Ellen sulges silmad. Tundis, kuidas rahu üle tema laskub.“

Eelnev jutt oli ehk pisut iroonilise hõnguga, kuid see johtus eelkõige autoritest. Võtke raamatute kaantelt ära Clintonite nimed ning tulemuseks on täiesti korralikud ameerikapärased poliitpõnevikud, mis eurooplaste jaoks on ehk liiga ülepaistutatud ja patriootlised, kuid lähevad ookeanitagustele igati hästi peale. Samas on hingekosutav vahelduseks aeg-ajalt ette võtta mõni Ameerika thriller, ja maailma päästmisele kaasa elada.

Aga kumb Clintonitest on siis parem krimikirjanik? Ütleme, et duell jäi peaaegu viiki, aga fotofinišiga oli Hillary ülinapilt parem.



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid