NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: vapper tagumik

Mis me küll sinuga peale hakkame, Sidorov? See on Vene armee ajalooline ja kuulsusrikas traditsioon.

Donbassis äsja Venemaa vägede kätte langenud koolimajas toimub kriisikoosolek. Laual on seersant Sidorovi personaalküsimus.

Üldiselt on seersant Sidorov ju tubli ja püüdlik: tapab rahulikke elanikke, lõhub ja varastab nagu tõeline Vene vägilane. Tema saagiks on langenud juba 17 pesumasinat, 12 tolmuimejat ja viis triikrauda. On ainult üks probleem: Sidorov ei ole võimeline kogu vallutatud territooriumi täis pasandama. Aga see on tõsine miinus!

„Mis me küll sinuga peale hakkame, Sidorov?“ vangutab major Rumjantsev murelikult pead. „See on Vene armee ajalooline ja kuulsusrikas traditsioon: igasse võimalikku ja võimatusse kohta sittuda. Lauale, voodisse, põrandale, lakke! Selle järgi meid tuntakse, see on, võib nii öelda, meie võiduka sõjaväe vapp ja lipp!“

Ma ju püüan! Punnitan kõigest jõust, nii et olen näost punane kui peet!

„Kas ma siis meelega?“ nuuksatab Sidorov. „Ma ju püüan! Punnitan kõigest jõust, nii et olen näost punane kui peet! Enne lahingut õgin alati nii palju, kui suudan, et siis, kui kaane alt ära lööb, oleks, mida laiali laotada. Aga tee või tina, otsustaval hetkel on kõht kinni! Ainult mõni väike peeretus õnnestub kuuldavale tuua. Ega ma saa ju jäädagi palja tagumikuga kükitama – kui ei tule, siis ei tule.“

„See on väga paha,“ ütleb major. „Peeretamisest on vähe, ega me ole pillimehed, me oleme sõdurid! Aga mis sõdimine see sittumata on? Niimoodi sõdivad ehk lääne imperialistid, aga mitte meie, punaarmeelased. Kas sa arstiga oled rääkinud?“

„Muidugi! Velsker andis mulle igasugust jälkust süüa, mis peaks kõhu nii lahti võtma, et enam peldikust välja ei saagi. Aga ei aita. Kusjuures siis, kui ma Moskvas puhkusel käisin, siis sittusin küll kogu aeg.“

Peeretamisest on vähe, ega me ole pillimehed, me oleme sõdurid!

„Mitte Moskvas ei tule sittuda, vaid fašistide käest vabastatud territooriumil!“ lausub major Rumjantsev karmilt. „Mõtle mineviku kangelastele! Ise sa kirjutasid referaadi surematu polgu liikmest reamees Fjodorovist, kes suure isamaasõja ajal vabastas järjepanu Riia, Varssavi, Budapesti ja Praha ning sittus seejärel kõik need linnad täis! Üksteise järel, rahulikult, kuid kindlalt, umbes nii, nagu pääsuke ehitab mudast pesa. Selle eest autasustati Fjodorovi ordenite ja medalitega. Vapper sõdur jõudis välja ka Berliini ning tegeles parajasti fašistide pealinna vabastamise ja täissittumisega, kui teda tabas vaenlase kuul. Igavene au talle! Kas sina, Sidorov, tõesti ei taha olla sangarliku Fjodorovi vääriline?“

„Väga tahan!“ puhkeb Sidorov nutma. „Aga mul lihtsalt ei tule! Mul on selline imelik organism!“

„Tuleb rohkem pingutada!“ käratab major. „Sõdida ei saa siidkinnastes! Vaata ja õpi!“

Major ronib klassis seisvale õpetajalauale ja laseb püksid rebadele. Samal hetkel lendab aknast sisse ukrainlaste rakett ja lõhestab majori pooleks.

„Hurraa!“ hüüab esimene pool ja variseb kokku. Tagumine pool peab kauem vastu ja viib alustatud tegevuse kangelaslikult lõpule.

Selle vapra teo eest autasustab kaitseminister major Rumjantsevi tagumist poolt Aleksander Nevski ordeniga.