KULTUURIBIIT | Lexsoul Dancemachine'i playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis kollektiiv Lexsoul Dancemachine, kel ilmus hiljuti uus EP „Lex On The Beach“, mida esitletakse 1. juulil Kruiisiterminalis.
Lexsoul Dancemachine'i loomingus kohtub toores tänavafunk ja mesimagus soul. Koosseisu kuuluvad Robert Linna vokaalil ja perkussioonidel, Martin Laksberg basskitarril, Jürgen Kütner kitarril, Kristen Kütner kitarril, Joonas Mattias Sarapuu klahvpillidel ning Caspar Salo löökpillidel.
Oma muusikavaliku kohta ütlevad bändiliikmed nii:
ROBERT LINNA
Jon Batiste - Tell The Truth
Megahästi produtseeritud lugu, väga maitsekas ja stiilipuhas. Rääkimata esitusest. Kuulsin seda esimest korda raadiost autoga sõites ja sõna otseses mõttes pidin kõrvale tõmbama, et see ära kuulata. See andis mulle märku, et ma ei tohi vokaalses mõttes ikka üldse lõdvaks lasta. Laulda tuleb täie hingega, koguaeg. Ja mul on ülimalt hea meel, et tänapäeva ülekülluslike valikute maailmas suudab keegi nii tuusa loo teha.
Brenda Lee Eager - When I’m With You
Kiire elutempo juures peab leidma aega oma kallimaga koos olemiseks. See on täpselt see, millest mõtlen ja mida tunnen, kui olen sõidus. Soulist nõretav vokaal, mõnusalt lohisev funk, aga väga täpne ja tight biit. Ja muidugi armunooli pilduv flööt. Uhhh!
KRISTEN KÜTNER
Vocado - Coffee Time (Kaidi Tatham remix)
Tegemist on originaalloo lingiga, sest Kaidi Tatham’i remix sellest loost on ainult vinüülil olemas.
Avastasime selle loo koos Laksbergiga viimasel Lexi Saksamaa tuuril, kui mööda Berliini tänavaid jõlkudes vinüülipoodi jõudsime. Pärast 30 minutit vinüüle lapates tuli Laksberg minu juurde ja näitas, et oli leidnud Kaidi Tatham’i albumi „Kaidi’s 5ive“, mille peale mul tuli kiusatus küsida poe omanikult, kas poes eksisteerib veel Kaidi kraami. Omaniku tuimale näole kerkis naeratus ning krahmas riiulist Kaidi „Eureka! Limited“ vinüüli, mille koheselt mängima pani. Esimesest taktist juba oli tunda, et see tuleb koheselt ära osta. Originaal a capella versioonist oli võetud kõige magusam osa ning Kaidi oli sellele lisanud oma maagilised partiid. Kes veel Kaidi Tatham’it ei tunne, siis soovitan soojalt. Lemmik remix aastal 2022!
DOMi & JD Beck - Smile
DOMi ja JD Beck’i tegemisi olen jälginud juba mõnda aega ning mul hea meel, et nad lõpuks on jõudnud oma albumi tegemiseni. Enne „Smile“ singli välja tulemist kartsin, et nad jäävad instagrami muusikuteks, kes teevad ainult 1 minuti pikkuseid biite. Õnneks nad suutsid üllatada imelise singli ning videoga. Nende esimene singel „Smile“ näitab suurepäraselt, et kui oled instrumentalistina virtuoos oma alal, siis ei pea kõiki oma oskusi korraga mängu panema. Mesimagusad sound’i valikud ning võrratu vibe. Kõigele lisaks on nad saanud Anderson .Paak’i plaadifirma Apeshit alla ning videos figureerib ka Thundercat, kes esineb see aasta Positivuse festivalil ning Mac Demarco, kes on minu selle aasta suur avastus.
MARTIN LAKSBERG
Glenn Vernon - Tell Me (Norm Talley's Late Night Creeper Mix)
Kuna meil on vahepeal olnud bändis Jon Hazeliga lõõpimist ja vaidlemist deep house'i määratluse teemadel, siis pean paslikuks panna siia üks 2000. aasta diiphausi bänger, mille avastasin ühe kasseti pealt kui ma varateismelisena loo ilmumisaastal oma emaga bussiga mingi turismireisiga, mille osaliste keskmine vanus oli vist 58, Ungarisse sõitsin. Esimene mõte seda pala kuuldes oli, et „oota, kas te teete nalja või?“. Sisse hiiliv mahedaks ja mudaseks filtreeritud saehambabass kõlas kassetil eriti rikkalikult ja ma ei suutnud uskuda, et keegi lihtsalt otsustaski sellise bassiliini loo signatuuriks jätta, tundus väga julge otsus. Pala sulandus ideaalselt bussiaknast paistva öise Budapesti tulede taustamuusikaks. 21 aastat hiljem on see mu kodus üks kõige sagedasemas rotatsioonis olevaid deep house lugusid. See lugu on korralik detroiti deep house selle žanri kõige rikkalikumast ajajärgust.
Charnett Moffett - Nett Man
Selle loo avastasin keset pikka autoretke maanteel. Seekord aga teel üksi autoga Prahast Tallinna, mille jooksul sai palju raadiosaateid järjest läbi kuulatud. Järsku haarasid mu kõrva doktornormalilik trummimasina biit, mille swing ratio oli põhja keeratud ja signatuuriks oli täiesti süüdimatu Yamaha DX7 sünt. Kõigepealt hakkasin naerma, aga kui kuulasin, mis edasi toimuma hakkas, olin kindel, et tegu on kahtlemata ühe kõige LAHEDAMA looga maailmas. Charnett Moffett on kontrabassimängija, kes sellele loole on programmeerinud ka need erakordselt maitsekad trummid. See lugu oli 87ndal aastal jazzklubides täielik hitt. Ja need olid korralikud jazzdance-klubid, kus jazz oli interaktiivne ja metsik. See lugu oli klubis sama kuum nagu tänapäeval David Tiestö ja Skrollexi „Freedom Of Changes“.
JÜRGEN KÜTNER
Steve Lacy - Ryd/Dark Red
Püüdsin siia valida lood, mis on minu muidu üsna jäikasid muusikamaitse piire kuidagi suutnud nügida. Sattusin selle loo peale pooljuhuslikult, kui Robi jagas meie ühises Lexsouli vestluses sama artisti lugu „Playground“. YouTubes’is ei pidanud palju seiklema, et jõuda antud pärlini. Ma üldiselt ei ole suur RNB ja veel vähem neosoul’i kuulaja, sest see kõik on minu jaoks kuidagi liiga lihvitud, maneerilik ning ma ei suuda selle kultuuritaustaga kuidagi haakuda. Ma arvan, et antud lugu ei ole ka päris tavapärane RNB või neosoul’i esindaja - siin on mingisugune lisaannus ettearvamatust, müstikat ja grunge’i (kohe käivitusid minu Nirvana-geenid). Kandvale meloodiale keskendumine ei ole mainitud stiilide puhul vast midagi ebatavalist (ma arvan!) ja selles loos on samuti lauluviis midagi ebamaiselt head. Lisapunktid ka sellest eest (nagu ma hiljem teada sain), et kogu EP nimega „Steve Lacy’s Demo“ on tehtud vaid IPhone’i ja Garageband’i kasutades, mis on ka mingisugune huvitav ajastu märk. Enne, kui ma seda veel ei teadnud, siis mõtlesin omaette, et küll on alles jõuline ja nätske trummisaund.
Izimpigog (Hillcrest) - Uyisigqila Sotshwala
Selle loo avastasin umbes 6-7 aastat tagasi, kui ma elasin Tallinnas Majaka tänaval ning tahtsin tõenäoliselt eskapismist rännata muusikaliselt kusagile Aafrika mandrile. Selleks otsisin endale sobiva kogumiku, milleks sai „African VIbrations“ ning kus oli nii paremaid ja vähemköitvaid hetki, kuid üks lugu paistis teiste seast silma enda atmosfääri ja kidrariffiga. Mul pole õrna aimugi selle loo sügavamast taustast, kuid see avas minu jaoks ukse või akna Aafrika (kitarri-)muusikasse. Ilmselt see käivitab minus mingeid mälestusi varasemast ajast, kui pühapäevahommikuti sai kuulatud ETV-st Toomas Lasmann’i peale loetud loodussaateid Aafrikast. Ükskord suvisel päikesetõusu ajal sõitsin kusagil Eesti põhjarannikul keset põldusid ja panin selle loo peale - kohe oli tunne, nagu oleksin lõunapoolsel mandril. Väga tugev emotsioon ja reisiraha säästetud! P.S. - see on ka minu prestiižse YouTube’i kanali ainus postitus, sest kusagilt mujalt ma seda ei leidnud.
CASPAR SALO
Bo Diddley - Bo Diddley
Sest Bo Diddley on kõige lahedam kuju rock’n’rollis.
Crass - Walls (Fun In The oven)
Sest musa võib olla lahe ka siis, kui teda on ebamugav kuulata.
JOONAS MATTIAS SARAPUU
Donny Benét - Konichiwa
Kunagi kui tegime bändiga Narvas Tartu Uue teatri etendust „Kremli ööbikud“, oli meil palju aega õhtuti pärast etendust, et üheskoos muusikat kuulata. Komistasime Donny muusika ja videote otsa. Tema lugudest tekkis omamoodi soundtrack Narva-Jõesuu augustikuusse. Nüüd paar aastat hiljem Saksa tuuril olles, avanes meil Hamburgis võimalus ka tema livel käia ja ta mulletit ka laivis hõljumas näha. „Konichiwa“ on tema lugudest ehk kõige tuntum ja meeldejäävam.
Viagra Boys - Punk Rock Loser
Caspar lasi mõni päev tagasi mulle Viagra Boysi uut lugu ja videot, mõlemad ühtlaselt badassid ja tuusad. Soovitan kõndimise taustaks kuulata, annab õige hoiaku.
Bändi uus EP „Lex On The Beach“ ilmus 10. juunil.
EP esitlus ja tähistamine toimub 1. juulil Kruiisiterminalis, kaasas YMASMYN ja Gram-Of-Fun. Lisainfo siit.
