Narva kaudu saabuvatest põgenikest paljud on pääsenud Mariupoli põrgust ja Venemaa filtreerimislaagritest ning nende abistamine võiks ju olla meeltmööda isegi sellele seltskonnale, kes muidu põgenikele viltu vaatab. Suur osa Venemaalt saabujaid kasutab Eestit transiitmaana – mida selgemaks ja hõlpsamaks teha neile Eestist nende soovitud sihtpunkti Euroopas liikumine, seda kindlamini nad ka edasi liiguvad ega jää siia toppama.

Kummaline, et Narvasse jõudes peavad põgenikud endiselt toetuma eelkõige vabatahtlike võrgustikule nagu Venemaal.

Narva praegune asjakorraldus ei kannata kriitikat. Sotsiaalkindlustusamet avas küll juuni alguses Jõhvis ööpäev läbi töötava infopunkti, aga piirilt sinna on ju poolsada kilomeetrit! Piiripunktis pole näha riigi ega Narva linna esindajaid, kes põgenikke juhataksid ning edasisteks sammudeks nõu ja abi annaksid, ehkki just seal oleks seda vaja.

Sotsiaalkindlustusameti kriisijuht Kert Valdaru ja Narva linnapea Katri Raik, kus on loogika? Miks infopunkti Narvasse ei tehtud? Kummaline, et Eestisse – sõbralikku riiki – jõudnuna peavad põgenikud ikka veel toetuma eelkõige vabatahtlike abistajate võrgustikule nagu vaenulikul Venemaalgi, sest riigi ja omavalitsuse esindajad hoiavad varju. Kurb, et isegi vabatahtlikud aitajad ei saa olla nii nähtavad, kui võiksid ja tahaksid, sest rikutud on nendeni juhatavat märgistust ja kohatud on narvakate vaenulikku suhtumist.

Ei oleks kallis pakkuda üle piiri tulnutele infot ja juhiseid, kuidas ja kuhu Narvast edasi pääseb. Nii et selle puudumist ei saa riik raha vähesusega vabandada. Vastu õhtut üle piiri pääsevatele põgenikele ööks majutuskohtade korraldamine nõuaks rohkem raha, aga mitte ületamatult palju.

Põgenike hästi organiseeritud vastuvõtt Narva piiril on ka Eesti riigi enesekehtestamise küsimus. Praegu jääb mulje, et linnavalitsus ja riik hoiavad tagaplaanile, et vältida konflikte venemeelsete narvakatega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid