Palju on hurjutatud Euroopa Liitu, et see ei suuda kriitilistes olukordades piisava kiirusega otsuseid teha. Aga kas meie poliitikud on siis praegu paremad? Koalitsiooniläbirääkimistel on ainult kolm osalist (EL-i otsustusprotsessides on neid 27), aga ikka ei suudeta jõuda kokkuleppele, kuidas järgmised kaheksa-üheksa kuud riiki juhtida.

Eile selgus, et isegi eestikeelse kooli küsimuses, mis läbirääkimiste alguses tundus olevat sama hästi kui tehtud asi, puudub üksmeel. Sotsid soovivad, et Eesti läheks üle ühtse kooli mudelile, aga Isamaa kardab seda mudelit. Samal ajal väidab Isamaa, et tahab reformi kiiremini alustada kui sotsid. Tule taevas appi – kas on siis raske leppida kokku, et piirkondades, kus eesti lapsed on piisavas ülekaalus, pannakse eesti ja vene lapsed üheskoos eesti keeles õppima, aga seal, kus eestikeelsed lapsed jääksid vähemusse, kasutatakse teistsuguseid lahendusi, näiteks keelekümblust?

Läbirääkimistel on ainult kolm osalist, aga ikka ei suudeta jõuda kokkuleppele, kuidas järgmised kaheksa-üheksa kuud riiki juhtida. Häbi!

Ilmselt oleks õige lükata suurim lahkarvamuste allikas – isamaaliku (kolmanda) lapse toetus – uute valimiste teemaks, kui selles ei taha Reformierakonnaga kuidagi kompromissi tulla. Või tunneb Isamaa, et on surmaeelses seisundis, ning kui ta ei saa seda toetust koalitsioonileppesse praegu, siis pärast tuleva aasta valimisi ammugi mitte?

Irooniliselt öeldes sünnib läbirääkimiste venides eksperiment, kui palju ministreid on Eesti riigi funktsioneerimiseks üldse vaja. Enne Reformierakonna üksi jäämist oli neid koos peaministriga 15, praegu on kaheksa. Nii väikest valitsust pole vist radikaalsemateski riigireformi plaanides välja pakutud ja see pole ka kestlik. Vähemalt mõnda ministrit on juurde vaja, et puhkused saaksid puhatud, asendamised asendatud ja kõik rollid korralikult täidetud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid