JUHTKIRI | Rohkem kiirreageerimisjõudu. Praegu on abiks seegi

NATO peasekretär Jens Stoltenberg teatas eile, et sõjaline liit suurendab oma kiirreageerimisjõudu 40 000 isikust 300 000-ni. See on väga suur kasv, aga valmisolek ei muutu päevapealt. Ja see pole ka päris see muutus, millele panustas Kaja Kallas, kui rääkis, et NATO praeguse Baltimaade kaitsmise plaani kehtides võib Eesti riik Venemaa rünnaku korral täielikult hävida.

Kõige kindlamini oleksid Balti riigid kaitstud muidugi siis, kui neist igas asuks püsivalt paarkümmend tuhat NATO sõjaväelast, valmis vajaduse korral kohe Venemaa rünnakule vastu seisma. Kiirreageerimine tähendab ikkagi vastamist mõningase viitajaga, mille jooksul võib vaenlane olla teinud juba väga suurt kahju.

Ent praegune kompromiss ei tähenda Eesti (ja teiste Balti riikide) valitsuste läbikukkumist ega ka maailmalõppu. Ukraina sõja mõjul on NATO, mis mõne Euroopa riigijuhi arvates oli alla kolme aasta tagasi veel ajusurmas, muutunud ärksaks ning Venemaalt lähtuvaid ohte palju adekvaatsemalt hindavaks organisatsiooniks.

Kuid Eesti valitsusel tuleb siia palju suuremate NATO vägede paigutamise teemat pidevalt aktuaalsena hoida.

Olukorras, kus Vene väed on Ukrainas sõjas ja saavad selles kõvasti räsida, ei ole Baltimaadesse suurte NATO vägede paigutamine Eestile praegu elu ja surma küsimus. Ukraina sõja tõttu pole meie idapiiri taga ammu nii vähe Vene vägesid olnud kui praegu.

Kuid Eesti valitsusel tuleb siia palju suuremate NATO vägede paigutamise teemat pidevalt aktuaalsena hoida. Samamoodi nagu praegune NATO mistahes kaitseplaan võib ükskord – Venemaa sõjalise jõu taastumise korral – nõrgaks jääda ka kiirreageerimisjõudude peaaegu kümnekordistamine.