Lembit Ulfsak oli uue ajastu kangelane – hoogne ja vaba

Esmaspäeval, 4. juulil oleks näitleja Lembit Ulfsak saanud 75-aastaseks. Talendika mehe ainus puudus oli see, et ta suri liiga vara.

Iga inimene on oma aja laps, Ulfsaki kujunemisperiood langes murrangulisse aega, sest ta lõpetas lavakooli täpselt 1970. aastal. Seega ajal, kui toimus eesti kultuuri seni ainus fundamentaalsete muutuste pööre, mis ei põhinenud poliitilise võimu vahetusel. 1970-ndate kultuurisituatsioon vastandus teravalt 1960-ndate omale. Viimast iseloomustasid vaesuse ja seksuaalse puritaanluse ülistamine ning inimese individuaalsuse hukkamõistmine. Ühtäkki, napilt paari aastaga asendus kollektiivi ülistamine üksikisiku omapära rõhutamisega. Pingelise töö ja viletsa rannalageda leiva asemel keskendusid Eesti kultuuriloojad autodele, eramajadele, importsukkpükstele ja muudele praktilistele väärtustele. Püha sõna „meie“ asendas „mina“ ja hämarat tundlemist konkreetne seks. Ulfsakist sai uue ajastu kangelane – süüdimatu, hoogne ja vaba. Ehkki neid kangelasi oli teisigi, näiteks Mati Unt ja Vaino Vahing.

Üldises kasutuses on sõnapaar „segased seitsmekümendad“. Aga „süüdimatud seitsmekümnendad“ kõlaksid eesti kultuuriloo kontekstis palju adekvaatsemalt. Ja selles orientatsioonis on Lembit Ulfsakil märkimisväärne panus mentaliteedi muutumise meeldejääva kehastusena.