Aga ei ole saanud. Järelikult... ei sea nad riigi huvisid esikohale, vaid kasutavad avalikkuse huvi ära lihtsalt pildis olemiseks, valimiskampaania eelmänguks?

See taktika võib tagasilöögi anda. Näiteks see, et haridusminister Liina Kersna esitas tagasiastumisavalduse, oli põhimõtteliselt õige: tema tehtud otsuste tõttu alustas prokuratuur ju ikkagi kriminaalasja. Ent asjaolu, et tegelikult jääb ta peaministri soovil valitsuse istungite kvoorumi säilitamiseks ametisse, pöörab asja jandiks, mille kallal võtavad poliitilised vastased mõnuga: kas praegune valitsuse vahetamine ikka kulgeb päris põhiseaduspäraselt ja nii edasi. Ja pretsedenditu on see protsess kahtlemata.

Rohkem reinsalulikku entusiasmi, et kokkulepe on võimalik saavutada tundidega, vähem seederlikku virisemist, et suurtes põhiküsimustes kokkulepet veel pole!

Kuigi näiteks Isamaa toetusprotsent on alates valitsuskriisi puhkemisest paar protsenti tõusnud, on vähetõenäoline, et ükski läbirääkiv erakond võidab kõneluste edasisest venimisest palju ja püsivalt. Inimesi huvitab, et valitsus teeks midagi selleks, et nende elatustaset inflatsiooni eest kaitsta. Nad ei soovi poliitilise mängu ilu jälgida.

Võimuläbirääkimised vajavad rohkem reinsalulikku entusiasmi, et kokkulepe on võimalik saavutada kõigest tundidega, mitte seederlikku virisemist, et suurtes põhiküsimustes kokkulepet veel pole (kusjuures Isamaa esimehe hoiakust ei paista, et kompromisside saavutamine teda üldse huvitaks).

President Alar Karis väljendas möödunud reedel koalitsioonikõneluste venimise pärast muret ja avaldas lootust, et pühapäevaks jõuab mingisugune selgus majja. Paraku oli seis pühapäeva õhtul sama ebaselge kui reedel. President võiks astuda jõulisemaid samme, et läbirääkijad muutuksid tulemusele orienteeritumaks, kui „liigume edasi täpselt nii kiiresti kui võimalik“.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid