ARVUSTUS | Austusavaldus Elvisele kisub küll kohati üle võlli, aga kinnistab tema jalajälge
(1)Lavastaja Baz Luhrmanni filmi „Elvis“ võib pidada õnnestunuks. Suurejooneline stiil võib ehk osa vaatajaid häirida, aga olgem ausad – tegu pole dokumentaalisuguse süvaanalüüsiga.
Neli aastat tagasi väisasin USA-s Las Vegast. Et pisut raha säästa, ööbisin südalinnast eemal ühes päevinäinud hostelis. Üle tee olid pandimaja ja pulmapalee, mis kandis Elvise nime. „Siin täituvad sinu unistused – kõigest 150 dollarit,“ seisis hoone juures kireval sildil. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas joobes pidulisi seob liiduks mõni keskealine mees, kes tõmmanud ülle kitsa valge kostüümi. Peaaegu Elvis! Selliseid jäljendajaid oli terve linn täis. Ühe kasiino juures jagas üks säärane möödujatele flaiereid ja kuulsin teda isegi heausksetele jutujätkuks mainimas, et ta olla kauges nooruses rock’n’roll’i-kuningat oma silmaga näinud.
