Romaanides, mis peavad lugejat hoobilt haarama ja pulsi üles lööma, on esmatähtis alguspunkt. Sealt saab lugu kerida ükskõik, millises suunas ja ükskõik kui kurviliselt. Beebiootel Saffy kolib Tomiga väärikas rajoonis oma majja ja kõik tundub justkui muinasjutus, kuni ehitajad, kes remondi tegemiseks kohale kutsutakse, avastavad aiamaalt kaks surnukeha.

Hull on see, et nood laibad maeti aeda kolm kümnendit tagasi, kui maja kuulus Saffy vanaemale, kes elab hooldekodus ja kelle mälu on niivõrd-kuivõrd lünklik. Midagi ta mäletab, aga mitte siis, kui on vaja politseile ütlusi anda.

Mõistagi läheb maja nr 9 ümber mölluks, sest politsei tahab jõuda selgusele, kes tapetud on, külatanumal levivad kuulujutud, ajakirjanikud on kohal kui raisakullid ja kõige tipuks selgub, et Saffyt jälgitakse ja ähvardatakse.

Tegelikult on see perekondade lugu. Lorna on Saffy ema, ebaõnnestub aina suhetes meestega ja elab värskeima armukesega Hispaanias. Rose eluküünal hakkab vaikselt kustuma, kuid temagi aeg on olnud pehmelt öeldes värvikas. Ja siis veel Theo, kes leiab võimuka isa, tuntud arsti kabinetist, kahtlased pildid ning keda hakkab üle aastate kummitama küsimus, miks ta ema teise ilma läks.

Esmapilgul näivad tegelaste lood elavat oma elu, aga siis saabub üks üllatus teise järel kuni lõpliku tõeni välja.