JUHTKIRI | Värske võimuleppe head ja vead

Isamaa, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna värske koalitsioonilepe sisaldab rohkem suuri ideid ja plaane, kui oli teoreetiliselt palju pikema eluvõimalusega Reformierakonna ja Keskerakonna valitsusel.

Ühtlasi on see koalitsioonilepe tugevate järgmiste valimiste kampaania joontega lepe, eeskätt Isamaa ja SDE soovitud punktide puhul. Reformierakond... jääb lihtsalt võimule. Arvestades, kui vastumeelne oleks suurele osale ühiskonnale see teine koalitsioonivariant, võib öelda, et seegi on väärtus.

Lastetoetuste tõus ja indekseerimine, elektriturureform, eestikeelsele õppele üleminek, tulumaksuvaba miinimumi tõus, kõrghariduse rahastamise suurendamine... Kõik on tulevase valitsuse koalitsioonileppe silmatorkavamad punktid on mingil määral õiged ja vajalikud asjad. Mingil määral selles mõttes, et saavutatava tulemuse headus oleneb reformide ja muudatuste peensustest ja muidugi ka sellest, kust ja kuidas nende plaanide teostamiseks raha võetakse.

Lubaduste täpseid katteallikaid pole loodav koalitsioon veel avaldanud, loodame neid lähipäevil näha. Aga arvestades nii maailma kui ka meie majanduse väga ebaselget lähitulevikku, tekib küsimus, kas sellised arvestused on väärt rohkem kui paber, millele nad on kirjutatud.

Positiivselt mõeldes saab öelda, et inflatsioon suurendab ka maksulaekumisi. Kuna hinnad tõusevad, kasvab hoogsalt näiteks käibemaksu laekumine. Teisalt on väga võimalik, et riigi kulutusi hakkab inflatsioon suurendama sama palju või isegi rohkem. Lisaks jääb inflatsioon suure tõenäosusega ikkagi ajutiseks, aga riigi väljaminekute kõrgem tase ei jää.

Saavutatava tulemuse headus oleneb reformide ja muudatuste peensustest ning sellest, kust ja kuidas nende teostamiseks raha võetakse.

Positiivselt mõeldes saab öelda, et Eestil on ressurss, mida võrreldes teiste euroala riikidega on vähe kasutatud – riigilaenuressurss. Kuid eriti Isamaale ei anna see rahu. Aga selle ressursi hind – laenuintress – juba on muutunud veidi kallimaks ja kallineb tõenäoliselt veelgi. Isegi päris investeeringute väga hoogne laenuga rahastamine on ohtudega tee, näiteks vale ajastusega saab hinnatõusule hoogu juurde anda. Ent täiesti libe tee on püüd defineerida poliitilises debatis pidevaid kulutusi – näiteks lastetoetusi – investeeringuteks ümber.

Positiivselt mõeldes saab öelda, et elektriturureform – inimeste võimalus osta elektrit fikseeritud hinnaga ja odavalt võrreldes viimase aja keskmise börsihinnaga – võib hoida ära isegi selle, et tekib palkade indekseerimise tava, millest saaks väga tugev inflatsioonimootor. Teisalt solgib selline sekkumine turgu ja võib vähendada motiivi investeerida nii energiatootmisse kui ka energiasäästu.

Kõige ühemõttelisemalt positiivne on uues koalitsioonilepingus ilmselt see, et juba sel aastal suurendatakse kõrghariduse rahastamist 10 miljoni euro võrra – see riigieelarve mastaabis väike summa läheb kindlasti asja ette. Väga tahaks suhtuda positiivselt algatusse alustada 2024. aastal alushariduses eestikeelsele haridusele üleminekut, aga siin on rohkem karisid, mis võivad poliitilise tahte raugemise korral – näiteks pärast järgmisi valimisi – vajaliku algatuse jälle põhja lasta.