Eks mõneti, kui pehmelt väljenduda, meenutavad ameerikalikud actionromaanid filmistsenaariume, aga see on ka mõistetav, sest kui teos jõuab kinolinale, siis laekub pangaarvele seitsmekohaline summa ja elujärg paraneb.

Niisiis „Ultimaatum“. Reisilennukipiloot Bill näeb õudusunenägu, kuidas terroristid kaaperdavad tema õhulaeva, mis osalt hävineb, ent tuleb ometi maa peale tuua. Päriselus on kõik siiski ilus – Billil on armastav naine, kaks toredat last, kena maja... Ühesõnaga kõik, mis Ameerika unelma juurde kuulub.

Paraku on Billi elus ka pisut pahandust – ta unustas poja laste pesapalliliiga hooaja avakohtumise, kuhu lubas minna ning lasi end määrata lennule Los Angelesest New Yorki. Aga noh, pole hullu, küll ta perega asjad ära klaarib.

Ikka veel on kõik ilus, kui lennuk õhku tõuseb ja Bill edasise autopiloodi kätte usaldab. Nüüd saab ta arvutit näppida ning ühel hetkel on asi ilust kaugel – tema postkasti potsatab pilt kodust, elutoast, kus kaks maskides meest hoiavad vangis tema peret. Abikaasal on enesetaputerroristi pommivöö ümber ja lapsed kõrval.

Algab suhtlus terroristidega – nood räägivad oma jutu kõrvaklappidesse, Bill toksib vastused arvutisse, et teine piloot asjast midagi ei teaks. Nõudmised on lihtsad: kui Bill käske ei täida, lastakse ta naine ja lapsed õhku. Nõudmised paraku pole vastuvõetavad – esmalt tuleb tappa teine piloot, siis visata reisijate salongi mürgikonteiner ning alles siis rammida lennukiga hoonet, aga millist öeldakse hiljem. Ah jaa... Veel üks märkus lõpetuseks... Lennukis on persoon, kes tegevust jälgib ning üksainus eksimus ja...

Olukord näikse lootusetu, kuid, nagu öeldakse – pole probleemi, on ainult lahendused. Õnneks on lennukis kogenud stjuardess, kellele Bill muret kurdab, ja temal omakorda kaks väärt abilist. Ainult et asjad lähevad nüüd lõplikult untsu, sest terroristid saavad jutuajamisest stjuardessiga teada (kes, pagan, seda märkas?) ning samuti FBI. Ehk siis nüüd on lennuk kahe tule all, sest lastakse külmalt alla, kui hakkab kursilt kalduma.

Tuleb tunnistada, et „Ultimaatum“ on täiesti korralik märuliromaan ja sobib kenasti lugemiseks kõiksugu noir’de vahele. Samas hoiaks autorile pöialt, et ta romaan kinolinale jõuaks. Mitte et seda vaadata sooviks (küsimus pole antud filmis, vaid liikuvas pildis – raamatud on huvitavamad), aga miks ei võiks üks tore ja kirjutada oskav stjuardess rikkaks saada.



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid