13.07.2022, 00:04
JUHTKIRI | Me ei tohi väsida Ukrainat aitamast ja võitu lootmast
Ukraina sõda kestab, lõppu pole näha ja isegi paljude kõigest hingest ukrainlastele kaasa elavate inimeste huvi sõjasündmuste vastu raugeb vähehaaval. Ent me ei tohi väsida Ukrainat aitamast ning ootamast ja lootmast, et nad võidavad selle sõja.
Kiievi vabatahtlikud viivad humanitaarabi Poltaava lähedal elavatele Ukraina sisepõgenikele.
FOTO: | Ekspress Meedia
Kui tunded ja adrenaliin ei ole enam nii võimas mootor kui sõja esimestel kuudel, tuleb toetada Ukrainat edasi mõistusele ja rutiinile tuginedes. See on nii moraalselt õige kui ka tagab pikas vaates kõige paremini Euroopa vabaduse ja heaolu.
See, et ees seisval talvel võivad elekter ja küte muutuda sõjapingete tõttu väga kalliks – võib-olla veelgi kallimaks kui möödunud talvel –, ei tohiks panna Euroopat meelt muutma. Selle mõistmiseks piisab, kui meenutada Minski kokkuleppeid, mille sõlmisid 2014.–2015. aastal Ukraina, Venemaa ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), et lõpetada Donbassi ja Luhanski oblastis sõjategevus. Euroopast olid lepete eestvedajad Angela Merkel ja François Hollande, kelle idee järgi oleksid pidanud need taastama piirkonnas rahu ja võimaldama Euroopal elada edasi niimoodi, nagu poleks midagi juhtunud.
Sõja lõppu ei paista, aga on märke, et abi läheb asja ette ja sõda võib Ukraina kasuks pöörduda.
Nagu väga hästi teame, ei täitnud need lepped Venemaad maha rahustada lootnud Lääne-Euroopa poliitikute ootusi ning nüüd oleme veelgi keerulisemas julgeoleku- ja majandusolukorras. Seepärast pole praegu paremat valikut kui Ukrainat Venemaa-vastases võitluses toetada.
Meelehärmi võib tekitada see, et aeg läheb, aga sõja lõppu ei paista. Ent viis kuud, mis on varsti sõjategevuse algusest möödas, on ju tegelikult päris lühike aeg. Kui ajalukku vaadata, siis näeme, et enamasti sõjad nii ruttu ei lõpegi.
Tõsi, pärast Vene välksõja läbi kukkumist tekkis ootusi, et tänu ukrainlaste vaprusele ning lääne relvaabile ja sanktsioonidele jätab Venemaa varsti sõdimise järele. Kahjuks ei ole niimoodi läinud, realistlikult hinnates oli see ka vähe tõenäoline. Aga on märke, et abi läheb asja ette ja sõda võib Ukraina kasuks pöörduda. Näiteks pärast strateegiliselt tähtsa Maosaare Vene vägedest puhastamist pääsesid esimesed viljalaevad äsja lõpuks Ukraina sadamatesse. Kui Ukraina saab hakata jälle vilja eksportima, on see ühtlasi nii tõend nende sõjalisest edust kui ka annab lootust neile, keda see sõda üksnes kaudselt puudutab.
