Peamine soov oleks olnud Ukraina-teemalise narratiivi muutmine Venemaale sobivamaks ja võib ilmselt öelda, et selles on nad läbi kukkunud. Tegelikult on mul andmeid, et ka Vene eriteenistustes, eriti selle valdkonna eest vastutavas GRU-s peetakse mõjutustegevust läbikukkunuks.

Samuti mängivad rolli Vene luureametnike väljasaatmised. Värskelt tuli teade, et Brüsselist on välja löödud 21 Vene luurajat. Washington Posti teatel on ka austerlased taibanud, et Viin on Vene eriteenistustele pakkunud liiga pikalt mugavat tööpõldu ja aeg on probleemiga tegeleda. Olen küll pisut skeptiline, kas Euroopa riigid on tõesti valmis astuma kõiki vajalikke samme, et Vene luuretegevusele ja agentide värbamisele piir panna. Aga vähemalt on asjad hakanud liikuma. Lühidalt – paistab, et sõda on Vene luurevõimet vähendanud küll, ehkki muidugi mitte hävitanud.

Vanasti oli üks Vene luuretegevuse tandreid Viin, pärast külma sõda on räägitud ka Tšehhist. Kas tulipunktid on praegu samad?

Viin on kindlasti nimekirjas kõrgel kohal. Prahas on Vene luure elu läinud keerulisemaks ja mitte ainult Ukraina sõja pärast. Kui Tšehhi julgeolek ja politsei süüdistasid GRU kurikuulsat üksust 29155 avalikult Vrbětice relvaladude õhkulaskmises, järgnes suur skandaal ja vastastikused väljasaatmised, pärast mida on kogu sealne Vene residentuur peaaegu hävitatud.

Peaminister Viktor Orbánil on Putiniga endiselt väga head suhted ja Ungari suhtub Ukraina kaitsmisse väga loiult.

Nagu ma lääne eriteenistuste jutust aru saan, on üks suur keskus arusaadavatel põhjustel ka Budapest. Peaminister Viktor Orbánil on Putiniga endiselt väga head suhted ja Ungari suhtub Ukraina kaitsmisse väga loiult. Palju toimub usutavasti ka Türgis ja mitte ainult sellepärast, et Vene eriteenistused ja tšetšeeni palgamõrvarid ajavad seal Tšetšeeni sõdade veterane taga. Türgi on ainus NATO riik, kus Vene ametnikud siiani külas käivad ja oligarhid oma jahte hoiavad. Võib kujutleda, et Ankaras, Istanbulis ja mujal toimub ka edaspidi agar spioneerimine.

Kuhu paigutuvad luuresõjas Balti riigid?

Olen Eestist viimase kümne aasta jooksul teinud palju lugusid, kajastanud kapo aastaraamatuid ja intervjueerinud Vene spiooni ja riigireeturit Deniss Metsavast. Minu arust ei jää Eesti vastuluure Euroopas kellelegi alla, nii ütlevad ka endised CIA, FBI ja teiste USA eriteenistuste töötajad, kellega ma olen rääkinud. Spioone püüavad ka teised riigid, aga teie ütlete nende nimed avalikult välja. Sellel on ka ennetav mõju, sest näitab ka võimalikele reeturitele, et vaikset kinnimätsimist ei tule, vaid nad saavad kuulsaks ja muutuvad oma kodumaal paariateks. See tundub loogilisem ja moraalsem kui paljude teiste lääneriikide tegevus.

Kes ta on?

  • Michael Weiss (snd 1980) on töötanud reporteri ja toimetajana muu hulgas portaalis Daily Beast ja telekanalis CNN, kajastanud nt Süüria kodusõda, Venemaa luureorganite ja Wagneri palgasõdurite tegevust.

  • Avaldas 2015. aastal koos Hassan Hassaniga raamatu „ISIS: terroriarmee ridades“.

  • Avaldanud mitu Eestit puudutavat artiklit koos Ekspress Meedia uuriva ajakirjaniku Holger Roonemaaga

  • Praegu väljaande New Lines uudistejuht ja Daily Beasti kolumnist

Olete kirjutanud palju „sõjafirmast“ Wagner ja selle omanikust Jevgeni Prigožinist. Kuidas tal läheb?

Ta on endiselt oluline, ehkki kuuldavasti on tema aktsiad Moskvas pisut langenud. Aga Wagner tegutseb endiselt üle maailma ja eriti aktiivselt Ukrainas. Suur osa Vene rindevägesid on kuuldavasti „firmade“ töötajad – see tähendab kas Wagneri või teiste samasuguste rühmituste töötajad.

Aafrikas tegeleb Prigožin aktiivselt poliittehnoloogiate ja mõjuoperatsioonidega, mille eesmärk pole niivõrd venemeelsete kuivõrd Ameerika-, Briti-, või Prantsuse-vastaste meelelolude külvamine. Olen kirjutanud tema projektist AFRIC, mis tegeleb ametlikult valimisvaatlusega, ent tegelikult mõjutegevusega. Selle sisu on leida lääneeurooplasi, kes käiksid Aafrikas valimisi vaatlemas, intervjuusid andmas ja nii edasi. Sinna kiputakse värbama eelkõige rassistlikke aktiviste või neonatse, kes hakkavad siis ametlikult Aafrika asja ajama, nii uskumatu kui see ka pole.

Samuti olen kirjutanud tema Läänemere algatusest, millest õnneks asja ei saanud. Eesmärk oli korraldada Balti riikides, Saksamaal ja Poolas pealtnäha süütuid konverentse, rääkides ringmajandusest, koroonajärgsest olukorrast ja nii edasi. Ja siis lähevad teemad vaikselt poliitilisemaks.

Weiss ütleb, et esindab klassikalist ajakirjanikutüüpi ja suhtleb pigem allikatega kui tuhlab andmebaasides.

Paljud teie allikad paistavad olevat sõbralike valitsuste esindajad. Tegelete ka andmebaasidesse kaevumisega nagu Bellingcati uurijad?

Ei, ma ei ole eriline andmebaaside uurija, vaid kulutan klassikalise reporterina kingataldu ja käin allikatega rääkimas. Osa neist töötab tõesti lääne valitsustes ja julgeolekuametites, samuti räägin endiste töötajatega, kellel on siiani Vene sõjapidamis- ja luurekultuurist entsüklopeedilised teadmised. Armastan teha koostööd teiste ajakirjanikega, sealhulgas Hristo Grozeviga teie mainitud Bellingcati portaalist. Temaga on tõesti nii, et kui talle foto anda, siis ta ütleb poole tunni pärast seal kujutatud isiku nime koos lühibiograafiaga.

Kui jutt läheb Ukrainale antud abisummade võrdlemisele, rõhutatakse, et kõik NATO riigid ei anna sellist abi tingimata avalikult. Mida sellest arvata?

Sõjatehnika puhul on asi enamasti selge. Hämaramaks läheb asi luureinfo jagamise puhul. Relvasüsteeme on rindel raske peita olukorras, kus kõik kogu aeg pildistavad ja filmivad. Ja enamik abiandvaid riike tahabki avalikult näidata, kuidas näiteks HIMARS-id Vene relvaladusid või staape hävitavad – nii on näha, et abi kulub õigetele asjadele.

Luurega on asi tundlikum. Sõja alguses kirjutati, kuidas Kiievi lahingu ajal andis USA soovitusi, kuhu võiksid ukrainlased oma õhutõrjet liigutada. Samuti on räägitud, et USA võis anda Ukrainale ristleja Moskva asukoha, mille ukrainlased oma kodukootud Neptuni rakettidega põhja lasid.

Seda, kui palju infot lääne eriteenistused Ukrainale annavad, me täielikult teada ei saa. Üks asi on see, kui öeldakse, et viige oma väed sellest punktist ära, seda hakatakse pommitama. Ja hoopis teine asi, mis on ka juriidiliselt hämaram, on sihtmärkide asukohad. Kui öeldakse näiteks, et sinna ja sinna saabub sellisel kellaajal Vene kindral, juhul kui te peaksite tahtma ta ära tappa.

Käisite kevadel Kiievi oblastis vabastatud Borodjankas. Olete varem Süürias midagi sellist näinud?

Ainuke võrreldav mälestus oli 2012. aasta reis Alepposse ja seal ei olnud tõeline veresaun veel alanud. Mind võõrustanud Vaba Süüria Armee näitas mulle Bab al-Hadidi rajooni, mis oli kõigest paar nädalat varem vabastatud. Massihaudade asemel võis näha Assadi režiimi pommitatud majade varemeid.

Weiss tunnistab, et tõenäoliselt on tal palju poststraumaatilist stressi.

Aga tuleb öelda, et see oli siiski pisut meeldivam vaatepilt, kui Borodjankas pärast Vene okupatsiooni. Erinevalt Butšast või Irpinist ei lebanud seal laibad tänaval, aga nägime rusudes paneelmaju, mille kohta kõik teadsid, et seal peab olema arvukalt elanike surnukehi.

Kuidas te sellega toime tulete?

Ma oskan asju erinevatesse lahtritesse panna. Süüria oli küll psühholoogiliselt väga raske, kulutasin selle sõja kajastamisele terve aasta. Allikatest said sõbrad, kes seejärel hukkusid. Teised allikad ühinesid terroristidega, tulid sealt siis ära ja rääkisid pärast, mida nad näinud olid. Kui aus olla, siis ilmselt mul on päris palju diagnoosimata posttraumaatilist stressi. Mu naine võib rääkida, mismoodi ma öösiti magan. Arvasin, et ei hakka uuesti sõda kajastama, aga olen Ukrainast kirjutanud 2014. aastast peale, tunnen seal allikaid ja tajun, et see on ajalooline sündmus, 21. sajandi alguse üks olulisemaid konflikte.

Väärinformatsioon on USA-s suuremgi probleem kui Euroopas. Kas muretsete ameeriklasena selle pärast?

Suur osa Ameerika probleeme tuleb polariseerumisest ja võimetusest vähemalt faktides konsensusele jõuda. Kogu minu elu on vabariiklased ja demokraadid olnud üksteise kõri kallal ja käinud on tige vaidlus selle üle, kuidas üht või teist fakti tõlgendada. Aga kunagi varem pole olnud olukorda, kus nii suur osa elanikke kahtleb, kas vastaspartei president on ikka legitiimselt valitud. Vanasti olid sellised vaated äärmuses, nüüd peavoolus.

Jutt, et internet aitab ideede turuplatsil debatti arendada, on minu arust futuristlik häma.

Väidaksin, et rolli mängib digitehnoloogia, eriti ühismeedia. Muidugi ma kasutan seda ja mul on sellest kasu, aga väldin tundmatute inimestega vaidlusi teemal, kas vesi on ikka märg. See on demoraliseeriv, raiskab aega ja on ka psühholoogiliselt kahjulik. Jutt, et internet aitab ühiskonda demokratiseerida ja ideede turuplatsil debatti arendada, on minu arust futuristlik häma ja totrus. Tegelikult on psühhopaadid, elukutselised petturid, veidrikud ja lihtsalt suurte emotsionaalsete ja vaimsete probleemidega inimesed saanud lihtsalt võimaluse enneolematu kiirusega oma sõnumeid levitada.

Ja nüüd on nende virtuaalsete mullide mõjud jõudnud füüsilisse maailma. Koolitulistajate avaldatud tekstid kordavad samasuguseid jaburdusi, mida võib lugeda Redditist või teistest keskkondadest. Venelased üritavad lihtsalt kodukootud nõrkusi ära kasutada ja võimendada. See võib teha suurt kahju, aga kui me ise oma kodutööd ära ei tee, ei ole ka Vene väärinformatsiooni vastu mingit abi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid