Viimastel aastatel on meie riik aga avastanud majandusliku populismi. Ühtäkki ei ole enam vastuvõetav väita, et lääne elatustasemele järele jõudmiseks on vaja aega, rasket tööd, madalate maksude ja madala võlatasemega konkurentsivõimelist majanduskeskkonda. Selle asemel räägivad populistlikud poliitikud, kes üha enam poliitilises arutelus domineerivad, et me saame rikkaks lihtsalt valitsuse kulutusi suurendades.

Las riik kompenseerib inimestele inflatsioonist tuleneva ostujõu languse; las riik maksab inimestele palju raha, et nad saaksid lapsi; las riik maksab vanadushoolduse eest, et keegi ei peaks vananemise pärast muretsema; las riik jätkab pensionide tõstmist vananeva rahvastiku tingimustes; las riik kulutab rohkem raha tervishoiusüsteemile, et ravijärjekorrad väheneks ja teenuse kvaliteet paraneks jne.