ARVUSTUS | Tito, Švejk ja Maria. Lavastus, mis saab pihta millelegi väga tõelisele

Ajalooainelise teatritüki häda on üheksal juhul kümnest selle tõsidus. Rasked teemad, rasked tegelased loovivad aeglaselt üle lava. Sageli on sellise tüki mõistmiseks vaja vähemalt magistrikraadi. Ajalugu ei taha olla tõsiselt võetud – ajaloo sees on juhtunud hirmsad asjad, ajalugu ise on aga absurdne, veider ja naljakas. Kõige uskumatumad kokkusattumused näivad lugevat rohkem kui mõni hegellik universaalne seaduspära. Ajalooaineliste teatritekstide puhul on kõige põnevam just ebatõenäoline võimalikkus: ilmselt nii ei juhtunud, aga välistada seda ka päriselt ei saa.