LP KOLUMN | Heidit Kaio: mida olen õppinud eestlaste kohta?

Eestlase kohta teatakse, et ta on introvertne ja tundetu juhmakas, kes ei oska lihtsamalgi moel viisakas olla. Ei tea naabri nimegi, rääkimata tema aitamisest...

Ma olen mats. Ja-jah, nimi on Heidit Kaio, aga tõu poolest olen mats ehk puhtakujuline eestlane, kelle juured on Tartumaal ja Otepää ümbruses. Meie peres ei ole teada lugusid verd seganud asjaoludest, nagu siin tuulepealsel maal on paljudel. Mõtisklen, milline ma siis tüüpilise eestlasena peaksin olema.

1814. aastal kirjutas 22-aastane Karl Ernst von Baer oma doktoritöös „Eestlaste endeemilistest haigustest“, et nägu on eestlastel loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta ja väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Põhilised iseloomujooned on laiskus, alandlikkus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu. Ja ühtegi kena naist polevat ta siinmail näinud.

Üldiselt on eestlasest veel teada, et ta on introvertne ja tundetu juhmakas, kes ei oska lihtsamalgi moel viisakas olla. Ei tea naabri nimegi, rääkimata tema aitamisest...

„Europe’s nation of introverts“ on muuseas loosung, mille lennutasid maailma hoopis lätlased enda kohta oma riigi sajandal iseseisvusaastal. Kuidas sai juhtuda, et meie naabrid arvavad, et nad on rohkem sissepoole pööratud kui meie? Introverdid ammutavad energiat üksi olemisest, seltskondlikud kogunemised kurnavad neid, imevad jõust tühjaks. Kuidas aga sobib siia pilt meie laulupidudest ja laulvast revolutsioonist?

Rootsis ühel pressireisil ütlesid meid võõrustanud Svenska instituteti inimesed, et rootslasi iseloomustab erakordne introvertsus. Svenska institutet on organisatsioon, mis on loodud tutvustama Rootsi väärtusi muule maailmale. Nad möönsid, et ehk on soomlased neist kinnisemad. Seevastu, kuivõrd elava suhtlemislaadiga olevat taanlased!

KES ON INTROVERT?

Statistiliselt peaks ühiskonnas olema introverte ja ekstraverte võrdselt. Aga kuna ekstraverdid on häälekamad, võib jääda mulje, et neid on rohkem. Pealegi on tänapäevane nn lääne kultuur kaua väärtustanud ekstravertseid loomuomadusi, mistõttu võivad introverdid end ühiskonnas mõnevõrra võõrastena tunda.

Rusikareegel enese hindamiseks on see, kas suhtlemine annab või võtab energiat. Olen aga tähele pannud, et seegi võib elu jooksul muutuda. Kui kolme väikese lapse emana tööl käisin, nappis mul jõudu seltsieluks. Pidasin end siiralt introverdiks, aga nüüd enam kindlasti mitte.

Eestlaste luusäsini ulatuvas introvertsuses olin hakanud kahtlema varem, paljudel matkadel Gruusias, kus kohalikke lõbustas meie ettekujutus, et eestlastest juba nalja ja naeru välja ei pigista.

Umbes kuu pärast Ukraina sõja algust tutvustasin ühele ukraina ajakirjanikule meie Narva maantee toimetust, kus töötavad Delfi, Eesti Päevalehe, Maalehe, Eesti Ekspressi, Eesti Naise, Pere ja Kodu, Anne & Stiili, Oma Maitse, Tervis Plussi, LP ja Kroonika tegijad. Suur firma. „Te naeratate kogu aeg nagu ameeriklased,“ ütles ukrainlanna, kui oli umbes tunni meie majas viibinud. Kuidas siis nii? On ju teada, et oleme kivinäoga endassetõmbunud mossitajad?

Ja nüüd siia juurde ametlik statistika, et Eesti on kõigist maailma riikidest andnud Ukraina toetuseks oma SKP-st suurima protsendi. Rääkimata üksikisikute igapäevasest ennastsalgavast panusest siin kodumaal. Oleme ju seda teinud üksmeeles. Teisalt on „küüned enda poole“ ju olnud teada ütlus eestlase kohta, kes mingil juhul naabrile appi ei lähe.

Võib-olla muutub ka rahvuse loomus nagu üksikisiku oma? Mare Taagepera mälestuskonverentsil pidasin ettekande, kus väitsin, et teise maailmasõja, okupatsiooni ja küüditamise taak elab eestlastes nii sügaval, et me ei suuda ligimest usaldada ega avatult ja sundimatult suhelda. Või on ehk hoopis vastupidi? Tänu minevikule suudame mõista ja aidata.

LP KOLUMN

on rubriik, kus Ekspress Meedia ajakirjade peatoimetajad võtavad sõna endale südamelähedastel teemadel.