Ove Pärn: elu nautimiseks peab kasutama teisi alternatiive, et tarbimist vähendada

Kurvastab mõte võimalikust tulevikust, kus meie lapselapsed näevad lund vaid loodusmuuseumis, suusatamine on ajalooline fakt nagu mammuti küttimine ja õunapuid tolmeldavad robotmesilased. See ei pea aga nii minema, sest kõigil meil on oluline roll kliimakriisi lahendamisel.

„Ma pole täna see, kes ma olin eile“, ütles Gabriel Agnesele filmis „Viimne reliikvia“. Muutused meis endis ja meie ümber on elu loomulik osa. Nii on ka ilmastik ning Maa liigikooseis läbi ajaloo muutunud.

Lapsena arvasin, et puude liikumine tekitab tuule. Uudishimu ja mõningane tähelepanu andsid vastuse, et asi on vastupidi. Juba praegu on linnalaste jaoks kadumas küsimus, kumb oli enne, kas muna või kana. Mõned lapsed imestavad pühade ajal muna koksides, miks sellest mänguasja ei leia. Kui lapselt küsida, kust vesi tuleb, vastus on – kraanist. Vähe mõeldakse, kuidas inimeste endi tegevus on puhta vee säilimisega seotud. Vesi, mida täna joome või milles supleme, on maakeral olnud sauruste ajast. Meil on aga võime see väga kiiresti kasutuskõlbmatuks muuta.