Pealegi ei saa öelda, et Vladimir Putinil on gaasirindel kindlad võidukaardid. Venemaa ei saa kogu oma gaasitoodangut sujuvalt mujale suunata. Tarnete vähendamine või lõpetamine tekitab majandusprobleeme ka temale – gaasisõja võitja määrab paljuski see, kes tarnete vähenemise või katkemise paremini välja kannatab, kiiremini alternatiivid leiab. Tarbimise vähendamine on üks ilmne alternatiiv.

Üksikasjades saab gaasileppele nii mõndagi ette heita. Ent ka nõrgalt koordineeritud tegevus on parem kui koordineerimatu tegevus.

Üksikasjades saab gaasileppele nii mõndagi ette heita. Eelkõige seda, et tegu on nõrga kokkuleppega, mille puhul tehti arvukalt järeleandmisi. Näiteks see, et tegemist on vabatahtliku leppega, tähendab, et mõni riik ei pruugi oma praeguseid lubadusi täiel määral täitma hakata – umbes nagu on olnud rahaliidus eelarvedistsipliinist kinni pidamisega. Kui häda on päriselt käes, võivad riigid hakata vaidlema selle üle, milliste tarbijate gaasitarbimist piirates on kõige õigem ja õiglasem 15% säästa ning kes on need hädalised, kellele säästetud gaas ümber jagada.

Ent ka nõrgalt koordineeritud tegevus on parem kui täiesti koordineerimatu tegevus. Otsese kriisi puhkedes on võimalik muuta kärpimiskava kohustuslikuks, kui liikmesriikide enamus sellega nõustub.

Igatahes Venemaa pingutab endiselt selle heaks, et EL-i liikmesriikide solidaarsus püsiks. Ei olnud ju gaasitarbimise vähendamise kokkuleppe sünd praegusel nõrgalgi kujul üldse kindel. Aga kui Putin hakkas musklite näitamiseks uuesti gaasikraaniga mängima, said EL-i riikide juhid aru, et säästukokkulepet on vaja.

Jaga
Kommentaarid