Kreeklased teavad seda tunnet. Kogesime seda ise 2010. aasta alguses. Praegu seisavad sakslased silmitsi alandamise, antipaatia ja isegi mõnitamisega. Nii irooniline kui see ka ei tundu, ei suuda keegi kreeklastest paremini mõista, et sakslased väärivad paremat, nende praegune olukord on Euroopa kollektiivse läbikukkumise tagajärg ja keegi – eelkõige kaua kannatanud kreeklased, lõunaitaallased, hispaanlased ja portugallased – ei saa Schadenfreude’st kasu.

Saksamaa majandusmudel tugines madalatele palkadele, odavale Vene gaasile ja tipptasemel masinaehitusele, eriti sisepõlemismootoriga autode tootmisele. See on pakkunud tohutu suurt kaubandusülejääki kõigil teise maailmasõja järgsetel mitmepalgelistel aastakümnetel.

Aga nüüd lepivad sakslased aeglaselt oma majandusmudeli hääbumisega ja näevad „suurt valet“, mida nende eliit kolm aastakümmet korrutas. Nimelt ei olnud riigieelarve ülejääk ettevaatlikkus, vaid oskamatus investeerida ülimadalate intressimäärade ajal puhtasse energiasse, kriitilisse taristusse ja kahte olulisse tulevikutehnoloogiasse: akudesse ja tehisintellekti. Saksamaa sõltuvus Venemaa gaasist ja Hiina nõudlusest ei olnud pikas perspektiivis jätkusuutlik. Ja need ei ole vead, mida saab kergesti parandada.

Väide, et Saksa mudel sobis kokku Euroopa rahaliiduga, on samuti vale. Kuna Euroopa Liidul polnud fiskaal- ega poliitliitu, viis EL Vahemere maade valitsused, pangad ja ettevõtted üle jõu käivatesse võlgadesse, mis lõpuks sundis Euroopa Keskpanka valima, kas lasta eurol surra või alustada igikestvat pankrotivarjamise projekti.

Sakslased mõistavad seda alles nüüd, kui vaatavad sandistatud Euroopa Keskpanka, mis on igal juhul neetud.

Sakslased mõistavad seda kõike alles nüüd, kui vaatavad sandistatud Euroopa Keskpanka, mis on neetud, kui tõstab märgatavalt intressimäärasid (põhjustades Itaalia ja teiste riikide kokkuvarisemise), ja neetud, kui ta seda ei tee (võimaldab kiiret inflatsiooni). Kuigi Euroopa Keskpanga ülesanne isegi ei olnud päästa eurot selle vigastest alustest, näevad sakslased, et nende poliitikud valetasid, öeldes, et Saksa majandusmudel suudab 2008. aasta kriisi üle elada, kui teised euroala riigid piisavalt kokkuhoidu rakendavad.

Need, kes kritiseerisid arusaama, et iga euroala riik peaks muutuma Saksamaa-suguseks, vaidlesid vastu, et Saksa mudel toimis ainult seetõttu, et keegi teine seda ei kasutanud. Nüüd, kui odavat gaasi pole ja käib Ameerika külm sõda Hiinaga, on Saksa mudel isegi Saksamaal kaputt.

Tõsi, Saksamaa eksport taastub euro madala kursi tõttu. Volkswagen hakkab pärast tarneahelate taastamist müüma rohkem elektriautosid. BASF taastub, kui energiavarustus on tagatud. Mida aga tagasi ei tule, on Saksa mudel – suur osa Volkswageni käibest läheb Hiinasse, kust tulevad akutehnoloogiad, ja väärtuse loomine nihkub keemiatööstusest tehisintellektiga seotud sektoritesse.

Odav euro ei päästa Saksa mudelit

Mõned sakslased panevad oma lootused euro kursi kukkumisele. Kuid see ei päästa Saksa mudelit. Devalveerimisest saavad kasu kaubavahetuse puudujäägi ja vähese säästuga riigid, nagu Kreeka ja Ghana. Kaubanduse ülejäägi ja suure säästumääraga riigid ei saa – juhtub vaid see, et vaesemad subsideerivad rikkamaid eksportijaid, ning see on Saksamaa sotsiaal-majanduslikele vajadustele täpselt vastupidine.

Mu sõnum sakslastele on lihtne: lõpetage leinamine. Lõpetage eitamine, viha ja tingimine ning alustage uue majandusmudeli kujundamist. Erinevalt kreeklastest on teil endiselt piisavalt suveräänsust, et seda võlausaldajate loata teha.

Kuid kõigepealt peate lahendama tähtsa poliitilise dilemma: kas soovite, et Saksamaa säilitaks poliitilise ja fiskaalse suveräänsuse? Kui jah, siis ei hakka teie uus mudel euroalas kunagi toimima. Kui te ei soovi Saksa marga juurde tagasi pöörduda, vajate täisväärtuslikku ja demokraatlikku Euroopa föderatsiooni. Kõik muu jätkab „suurt valet“, mida te praegu valusalt tunda saate.

© Project Syndicate