Sest treenitud sõdureid Ukrainal tegelikult jagub, mistõttu piirdub sõda suuremale osale Ukraina meestele teadmisega, et tööga on nii ja naa, perekonda näeb üle interneti, ent (mõningate eranditega) ära minna ka ei tohi.

Võimalus külastada Euroopa riike pole õigus, vaid privileeg. Venemaa kodanikel tuleb enda riigi agressiooni eest vastust anda.

Aga agressorriigi kodanikele otseseid piiranguid ei laiene. Muidugi on reisida senisest ebamugavam. Vene peamiste pankade kaardid välismaal ei toimi ja üle piiri tohib viia vaid piskut. Ent kui Schengeni viisa on taskus, võid tulla vabalt näiteks Eestisse kasvõi tuntud firmamärkide aluspükse ostma – neist on ju Venemaal saanud defitsiit. Eestigi on väljastanud kehtivaid Schengeni viisasid 50 000 ringis.

Midagi on sellel pildil nii valesti, et vajab korrigeerimist. Täpsemalt öeldes: valdava osa Venemaa kodanike lõbureisid tuleb tõkestada. Sõda ei saa olla nende jaoks väike rahavahetusega piirnev ebamugavus. Võimalus külastada Euroopa riike pole õigus, vaid privileeg, mis praegu agressorile ei laiene.

Kui välisminister Urmas Reinsalu ütleb, et Venemaa kodanikele antud viisad tuleks revideerida, on ta õigel teel. Eesti ei saa küll teistele Schengeni ruumi riikidele ettekirjutusi teha, kuid põhimõtteliselt võime Vene kodanike sissesõidu kinni keerata. Kohustust isegi transiidi eesmärgil kedagi riiki lubada pole.

Diktatuuririikidest pärit turistide vastuvõttu toetab üldjuhul kaks argumenti: las nad ammutavad vabast maailmast kogemusi ja las toovad meile raha. Kui sõda käes, on esimesega neist paraku juba hilja. Ja teine kõlab praegu lihtsalt küünilisena.

Piirimüür ei pea olema absoluutne. On olukordi, kus humaansus käib kõrgemal isegi sõjast, näiteks lähisugulaste matuste korral. Meil peaks olema võimalik vastu võtta neid, kes tulevad üheotsapiletiga, põgenedes Putini režiimi eest ja paludes asüüli. Kuid lõbureiside kohta tuleb saata selge sõnum: alles pärast Ukrainaga kokku lepitud rahu saab paluda uuesti liikumisvabadust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid