Narva on selgelt kinnitanud, et kunstlikud katsed teda Eestist eraldi kujutada ei ühti tegelikkusega. Lõimumist takistav tank peab kaduma nii kiiresti kui võimalik.

Veel paarikümmend aastat tagasi rääkis palju narvalasi enesestmõistetavalt tõdedes, et Eesti algab linnaäärsest bensiinijaamast. See ei tähendanud enese Venemaaga identifitseerimist, küll aga tunnetust, et „Päris-Eestile“ nad väga korda ei lähe.

Tegelikult on Narva tähelepanu saanud küll ja eriti just maailmavaadet proovile panevate kriiside, nagu pronksiöö või Krimmi hõivamise ajal. Kummagi kriisi kulminatsioonile järgnesid katsed Narvat „ära osta“. Euroopa Liidu raha abil rajatud promenaad, sisekaitseakadeemia toel ehitatud ujula, Tartu ülikooli uhke kolledžihoone – need mõned näited annavad tunnistust, et raha on Eesti suuruselt kolmandasse linna suunatud üksjagu.

Rahulikumal ajal sellest piisakski. Eestis puudub riigiideoloogia. Ainuke, mida ootame, on lojaalsus põhiseaduslikule korrale. Ehkki 2014. aastal ilmusid läänes Krimmile viitavad provotseerivad pealkirjad stiilis „Is Narva next?“, ei tekkinud tegelikult kahtlust: Narva on Eesti linn.

Aastakümnetega muutunud meelsust demonstreeris ka Narva volikogu enamuse otsus tank võimalikult kiiresti ära viia. Žavoronkov ütleb, et juba esmaspäevasel istungil jagatakse laiali ülesanded, kuidas see tehniliselt teoks teha.

See on kiire algus. Kuid tuleks korraldada ka kiire lõppmäng. Mainitud pronksiöö võiks olla hoiatus, kui vähesest pingutusest piisab, et pinged aja jooksul kulmineeruma panna.

Muidugi on tähtis, et kinni peetaks protseduurireeglitest. Seega ei saa volikogu tulla kokku enne esmaspäeva. Kuid miski ei takista valmistumast, et kui otsus langetatud, viiakse see ka viivitamatult ellu.

Ilus kuupäev on 20. august. Et võimalikud viivitused ei jääks pidupäeva rikkuma, võiks okupantide tank juba mitu päeva enne seda avalikust ruumist kadunud olla. See oleks väärikas samm ühtse Eesti nimel, kuhu vaieldamatult kuulub ka Narva.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid