Seeder punastab ja läheb ähmi täis.

„Oi, see on küll vale!“ hakkab ta kätega vehkima. „Sellist asja ma pole kõnelenud. Parvel Pruunsild ei käsi mul mitte midagi teha, me oleme ju sõbrad, lihtsalt arutame üheskoos maailmaasju. Aga mingit käsku – ei, seda pole! See on laim. Ma lihtsalt kuulan Parvel Pruunsilla head nõu. Ta on väga tark.“

„Kallis inimene!“ turtsatab Kaja Kallas. „Mida sa ajad? Mingit Parvel Pruunsilda pole ju üldse olemas. Mitte keegi pole mitte kunagi sellist inimest näinud.“

„Mida sa ajad? Mingit Parvel Pruunsilda pole ju üldse olemas. Mitte keegi pole mitte kunagi sellist inimest näinud.“

„Kuidas nii?“ jahmub Seeder. „On ikka olemas! Minu kõige suurem sõber! Juba siis, kui ma olin väike poiss...“

„Jaa-jaa,“ muutub Kaja Kallase hääl kaastundlikuks. „Me kõik teame, et sa olid üksik laps ja tihti haige. Täiesti loomulik, et sa enesele sõbra välja mõtlesid. Üksinda kodus konutades hakkabki igasuguseid asju viirastuma, hämaruses paistab, et kardinavoltidest moodustub inimese nägu ja toolileenile visatud püksid on just täpselt nagu üks väike vanamees. Mannapudrule joonistatakse moosiga naerunägu ja kujutatakse ette, justkui ajaks puder sinuga juttu. Nii on, ma ise mängisin ka kunagi paberist nukkudega. Aga nüüd on aeg suureks saada! Unusta ära see Parvel Pruunsild, ausõna, teda pole olemas!“

„On küll!“ vaidleb Seeder ägedalt vastu. „Parvel Pruunsild on olemas! Ta ei ole mingi kardin või mannapuder! Ta on minu sõber!“

„Miks siis keegi teda näinud ei ole?“ õiendab Kaja. „On ta mingi viirastus või vaim?“

„Ei ole vaim, ta on pikk ja ilus mees. Mina näen teda iga päev. Ja igal öösel!“

„Ei ole vaim, ta on pikk ja ilus mees. Mina näen teda iga päev. Ja igal öösel!“

„Ah et öösel ka?“

– „Jaa, ta seisab öösiti minu voodi kõrval ja valvab mu und,“ jutustab Seeder tõsise näoga.

„Armas taevas! Kuula nüüd mu head nõu: katsu enesele kiiresti arsti juurde aeg kinni panna,“ ütleb Kaja.

„Ta on olemas! On! Ma vannun!“ on nüüd Seedril juba nutuvõru ümber suu. „Parvel Pruunsild on olemas!“

Kaja Kallas koputab nimetissõrmega vastu meelekohta ja kõnnib toast välja.

Paar päeva hiljem töötab peaminister oma kabinetis, kui Seeder korraga sisse tormab, enesel võidurõõmus nägu ees.

„Tule, tule,“ kutsub ta. „Tule kaasa!“

„Kuhu?“ pole Kaja Kallas kutsumata külalise üle sugugi rõõmus. „Mul ei ole aega.“

„Tule, tule! Ma näitan sulle Parvel Pruunsilda! Ta on praegu minu juures! Siis sa näed ise, et ta on päriselt olemas!“

Kaja Kallas tõuseb umbusklikul ilmel ja järgneb Seedrile, kes jookseb oma toa ukseni ja lööb selle uljalt pärani.

„Pabahh! Palun! Saa tuttavaks! Parvel Pruunsild!“

Aga seejärel saabub vaikus. Sest tuba on tühi. Seal pole kedagi. Ainult legodest ehitatud torn seisab keset põrandat ja selle tippu on torgatud üksildane lihapall.

„Ah sedasi sa siis veedad oma aega,“ lausub Kaja Kallas jäiselt. „Mäkerdad toiduga.“

„Ta oli siin!“ kisendab Seeder. „Just äsja oli! Parvel Pruunsild!“

Seeder jookseb mööda tuba ringi nagu peata kana ja avab lauasahtleid, justkui arvaks, et Pruunsild end seal peidab. Peaminister paneb sügavalt ohates ukse enese järel kinni.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid