Kristina Kallas erakonnajuhtide debatist: mehed laval. Olulised teemad jäid käsitlemata

Poolteist tundi debatti kuulates jäi mulle meelde ainult kaks asja – esiteks kõik tahtsid olla need, kes ise Narvast tanki ära viivad, ja teiseks Martin Helme eitas emotsionaalselt kliima soojenemist.

Energiaturu kriis ja inimeste toimetuleku teema võttis pea terve tunni, kuid ma ei suuda meenutada praegu mitte ühtegi lahendust, ei lühiajalist ega pikaajalist, mis oleks tekitanud kindlustunde, et meil on plaan, millega siit kriisist väljume tugevamana.

Ma ei suuda ka meenutada, mille poolest erakondade seisukohad energiakriisi lahendamises erinesid, või kas üldse erinesid, või millest täpselt mehed laval ikkagi rääkisid. Palju olukorra kirjeldamist, üksteisele äsamist, teemast kõrvale kaldumist ja lõpuks suubus kõik sinna, et me peame inimestele ees seisva vaesuse kinni maksma. Nõutuks teeb. Jürgen Ligi ainukesena püüdis meelde tuletada turumajanduse põhitõde, et kui turul on millestki puudus, siis tuleb selle puuduse likvideerimiseks investeerida, mitte subsideerida, kuid see langes kõik kurtidele kõrvadele.

Me elame eestlastena selle talve üle, juba lihtsalt tänu meie kangekaelsusele, kuid juhtidel on vaja teha täna need otsused, mis kolme või viie aasta pärast meile toovad normaalse elektri hinna.

Meil on vaja selget plaani, mis ütleks, et 2024. aastal valmib see, 2025. aastal see ja 2026. aastaks saame me puuduse likvideeritud. Aga tundub, et seda plaani ei ole.

Luban, et Eesti 200 tuleb selle plaaniga sügise jooksul välja. Selget plaani on vaja ka elektrivõrkude ja ühenduste välja ehitamise tempo kiirendamiseks. Kaks korda kiiremini on vaja liigutada meretuuleparkide planeeringute menetlemisega riigi poolt. NordPooli hinnapoliitikat on vaja reformida. Headel aegadel võib menetleda planeeringuid tööpäeva tundide sees, energiasõja ajal, kus me täna oleme, tuleb tööpäeva pikkus ära unustada ja ka planeerimisseadus kiirremonti saata. Teha kiireid ja julgeid otsuseid, heas mõttes teha Kersnat, et me suudaks takistustest mööda vaadata ja lahendustel pilku hoides tegutseda.

Käsitlemata jäid teemad, kus meil on vaja selget plaani kriiside ära hoidmiseks – haridus, tervishoid, regionaalne areng. Eesti inimeste toimetulek sellel sügisel ja talvel ja järgnevalt kümnendil sõltub ka selles, et kas me usume, et meie riigi peamised inimeste heaolu mõjutavad valdkonnad on ka juhitud kriisidest eemale – meid ootab ees kriis hariduses, kriis tervishoius ja regionaalse ebavõrdsuse kiire kasv. Kuid need teemad ei olnud vist meestele laval tähtsad.