„Kaks päeva enne doonorluse kuupäeva algasid mul üle mõistuse hullud alakõhuvalud. Aevastada ja köhida oli tohutult valus, diivanile/voodile või muule pehmele madalale asjale istumine vajas pingutust ning sealt enam teise inimese abita püsti ma ei saanud. Iga kõhulihaste pingutamine tegi lihtsalt väga-väga haiget. Kui doonorluse päev käes oli ja haiglasse punkteerimisele ehk munarakkude kogumisele läksin, kõndisin küürus seljaga ja hoidsin sõna otseses mõttes kahe käega kõhust kinni, sest oli tunne, et midagi kohe plahvatab mu sees,“ meenutas Egle [nimi muudetud].