POOL AASTAT SÕDA | Ajaloolane Timothy Snyder: Venemaa on seda sõda kaotamas

Putini kiireim ja võib-olla ka ainus tee võiduni on meid veenda, et Ukraina ei saa võita

Venemaa otsus Ukrainasse tungida oli kuritegu, aga ka viga. Igale valitsusele valmistaks selle tunnistamine raskusi (ootame ikka veel hinnangut Ameerika Iraagi sõja läbikukkumise kohta). Kuid eriti raske on viga tunnistada türannil, kelle võimu alus on tugeva ja eksimatu liidri kuvand. Venemaa on jõudnud sõjas faasi, kus nad sõdivad, sest võitlemist lõpetada oleks piinlik.

Sõda lõpeb ainult siis, kui Vladimir Putin tunneb, et tema isiklik positsioon on sõja pärast ohus. Tõenäoliselt juhtub see siis, kui Venemaa saab lahinguväljal kaotuse, mis muudab riigi meeleolu, tekitab tugevaid sisepingeid ja sunnib Putinit muutma oma narratiivi. Kas see on võimalik?

Kindlasti on võimalik, et Putin muudab oma narratiivi, ta teeb seda kogu aeg. See on viis, kuidas ta riiki valitseb. Ta muutis narratiivi, kui ta ründas eelmisel korral Ukrainat ja kukkus oma eesmärkide täitmisega läbi. Putini jutt „Ukrainasse tungimine on mõeldamatu“ muutus selle aasta veebruaris üsna orwellilikult jutuks „Ukrainasse sissetung on vältimatu“. Ta saaks narratiivi uuesti ümber pöörata, aga ta ei tee seda, enne kui kindlasti peab. Ainult Ukraina edusammud sunniksid teda seda tegema.

Kindlasti on võimalik, et Putin muudab oma narratiivi. Nii ta valitsebki. Aga ainult Ukraina edusammud sunniksid teda seda tegema.

Kas ukrainlastel on võimalik lahinguväljal säärane pöördepunkt saavutada? Ma arvan, et on küll, kuid enne tahaksin rõhutada, et sõda on väga ettearvamatu. See toimub pika aja vältel eri maastikel, kehadega ja mõtetega – mõni ootamatu areng võib uue nurga alt tulla ja kõike muuta.

Hinnates seitset tegurit, mis enamasti otsustavad relvakonfliktide tulemuse, usun siiski, et suure tõenäosusega võidab Ukraina sõja. Need tegurid on aeg, majandus, logistika, maastik, võitlusviis, moraal, strateegia (ingl time, economics, logistics, landscape, mode of combat, ethos, strategy – TELLMES). Selle sõja puhul peame veel arvestama rahvusvahelist avalikku arvamust.

Aeg

Venemaa panustas kiirele võidule. Kui kiiret võitu ei tule ja vastane ei anna järele, siis tulevad mängu teised ettenägematud tegurid. Mida kauem sõda kestab, seda enam vähenevad võimsama poole eelised.

Majandus

Venemaa majandus on palju suurem kui Ukraina oma. Vähemalt minu arvates hakkavad Venemaa-vastased sanktsioonid varsti tähtsat rolli mängima, sest Ukraina armee hakkab ilmutama tehnoloogilist üleolekut, mille vastu Venemaa ilma (sanktsioonide all oleva) impordita ei saa.

Venemaa on näinud Ukraina majanduse hävitamisega palju vaeva. Aga Ukrainat toetab lääne majanduse jõud. Teises maailmasõjas sõltusid nii Suurbritannia kui ka Nõukogude Liit Ameerika majandusest (selle õppetunni on venelased ära unustanud). Ukraina sõjas on Ameerika ja Euroopa majandusjõud ukrainlaste poolel.

Kuid majandus sõltub poliitikast. Selleks et majanduslik jõud mõjule pääseks, peavad valitsused olema valmis kasutama seda loominguliselt ja kiiresti viisil, mis rahuajal ei sobiks. Saksamaa juhid peavad vähem mõtlema Saksa armee ülesehitamisele ja rohkem sellele, mida saab Ukrainasse viie nädalaga saata ja viie kuuga sinna ehitada. Maailmaajaloo kõige võimsamad majandused peavad tõestama, et suudavad vajalikus tempos toota näiteks suurtükimürske.

Logistika

Ukrainlased sõdivad enda territooriumil ja see annab neile logistilised eelised. Sõdureid ja varustust ei pea transportima kaugelt. Ukraina vormis võitlejad saavad loota kohalike inimeste abile.

Venemaa logistika oli katastroofiline veebruaris ja märtsis, kui ta üritas rünnata Kiievit Valgevene kaudu (ja kukkus läbi). Donbassis on Venemaal lihtsam, sest Ida-Ukraina külgneb Venemaaga. Lõuna-Ukrainasse pääseb Venemaa Krimmist ja Musta mere kaudu, aga ka neile ühendustele saab õigete relvadega vastu astuda ja neid murda.

Maastik

Venemaa ei suutnud mai- ja juunikuus, kui Ukrainal veel polnud suurel hulgal partneritelt saadud pika laskeulatusega relvi, enda kasuks ära kasutada Kagu-Ukraina maastikku. Põhja pool pidid Vene sõdurid hakkama saama looduslike takistustega, nagu mäed ja metsad. Kaguosas neid takistusi pole – ometigi edenesid Vene väed aeglaselt.

Võitlusviis

Vene sõdurid ei taha Ukraina sõdurite lähedale sattuda. Venemaa sõjapidamine sõltub suurtükiväest ja kaugelt tapmisest. Venelased tulistavad positsiooni nii kaua, kuni sellest on järel rusud, ja võtavad selle siis üle. Selline võitlusviis tapab tsiviilelanikke ja teeb palju alasid maatasa, aga Vene väejuhid ei hooli sellest.

Ent kui Venemaa suurtükiväe ülekaal kaob, muutub sõja iseloom. Ukrainal on nüüd täpsed relvad, millega kaugelt tabada venelaste laskemoonaladusid. Venemaa saab sellega kohaneda, kuid ainult viisil, mis aeglustab laskemoona laiali vedamist ja seega ka suurtükituld. Kui Ukrainale õigete relvade saatmine jätkub, hakkab Ukraina võitlusviisi määrama. Tõenäoliselt ei suuda venelased hästi lähivõitlust pidada. Venemaa võib olla sunnitud aeglaselt taganema, sest komandörid ei suuda lähivõitluseks vägesid koondada.

Kui Ukrainale õigete relvade saatmine jätkub, hakkab Ukraina võitlusviisi määrama. Tõenäoliselt ei suuda venelased hästi lähivõitlust pidada.

Moraal

Lõppude lõpuks saavad vene sõdurid alati taanduda Venemaale ja jääb mulje, et paljud neist tahaksidki seda teha. Nendest allikatest, mida mina uurinud olen, tuleb välja, et Vene komandörid ei tea päris täpselt, miks nad Ukrainas on. Vene sõdurid ei ole eriti motiveeritud. Pealtkuulatud telefonikõned (tõsi küll, valikulised) viitavad, et Vene relvajõud rüüstavad meeleldi, aga rindel ei edene. Ei Venemaa juhtkond ega elanikkond paista hoolivat kümnetest tuhandetest hukkunud ja sandistatud Vene sõduritest, kuid sõdurid ise hoolivad küll elusalt naasmisest.

Erinevalt venelastest pole ukrainlastel kusagile taganeda. Venemaa juhid on avalikult ähvardanud neid hävitada. Ukraina sõdurid teavad väga selgelt, mis eristab nende riiki Venemaast. Nad teavad, mille nimel nad võitlevad.

Strateegia

Venemaa sissetung põhines Putini vigasel eeldusel, et Ukraina rahvas tervitab oma riigi institutsioonide hävitamist ja võtab Vene sõdureid vastu kui vendi. Venemaa sõjapidamise „põhjused“ ei valmista ette võitu, vaid hoopis julmusi. Sõja ametlik eesmärk on endiselt „denatsifitseerimine ja demilitariseerimine“. Kaudselt tähendab see aga Ukraina rahvuse ja riigi likvideerimist. Sõda on Ukraina rahvust ja riiki muutnud, kuid mitte Venemaale kasulikul viisil. Ukrainlaste eneseteadvus ja tunnustamine on hoopis kasvanud.

Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu kutsus kuu aja eest üles intensiivsematele rünnakutele igast suunast, kuid pole selge, mida see tähendab, kuidas see saavutatakse või kuidas see strateegiaks kujuneb. Nagu ka Vladimir Putinil puudub Šoigul sõjaväeline taust.

Venemaa plaan tundub olevat hävitada Ukraina majandus, terroriseerida tsiviilelanikke, kärpida energiatarneid Euroopasse, näljutada Aafrikat ja Aasiat ning loota, et kõik kannatused töötavad mingil moel Venemaa kasuks. Teisisõnu, suur osa Venemaa sõjastrateegiast on kehtestada maailmale ühe riigi blokaad.

Ukraina plaan näib olevat Ukraina eksistentsi kaitsmine ja alustada vasturünnakut lõunapoolse viljaka maa ja strateegiliselt tähtsa territooriumi (Hersoni oblasti) tagasi võtmiseks. See lõhuks ka Venemaa varustusliinid ja igasuguse „Venemaa võitmatuse“ mentaliteedi.

Avalik arvamus

Arvamusküsitlused viitavad, et Venemaal on sõjale suur toetus, kuid see tundub olevat nn pehme toetus. Seni on linnavenelased saanud sõda vaadata kui telesaadet, kuid selline televisuaalne poolehoid ei tähenda võitlusvalmidust.

Ühel viisil on Purin nagu lääne liider: ta kardab mobilisatsiooni välja kuulutada. Venemaa näeb palju vaeva, et värvata inimesi Ukrainasse võitlema ilma suure kärata. Tal on vaja vältida muljet, et toimub midagi mobilisatsioonitaolist. Putin näib mõistvat, et venelaste toetus sõjale võib koos olemusega muutuda. Putini kartus avaliku arvamuse pärast viitab ka sellele, et ta võib Ukrainas lüüasaamisele reageerida paindlikult.

Vene propagandistid õhutavad nüüd ideed, et Ukraina ei saa kuidagi võita või et sõda lõppeks, kui lääneriigid lõpetaksid relvade saatmise.

Ukrainas on avalik arvamus palju kindlam. Sõda on nende jaoks reaalsus, mitte vaatemäng. President ja relvajõud on ülipopulaarsed. Näib, et lähikuudel see ei muutu.

Selle suve kõige olulisem muutuja võib olla Euroopa ja Põhja-Ameerika avalik arvamus. Venemaa propaganda pole suutnud lääne inimesi veenda, et tema sõda oli õigustatud. Putin on loobunud kolmest N-ist, millega ta oma propagandakampaaniat alustas: natsid, tuumarelvad (nukes) ja NATO. Selle asemel õhutavad propagandistid nüüd ideed, et Ukraina ei saa kuidagi võita või et sõda lõppeks, kui lääneriigid lõpetaksid ukrainlastele relvade saatmise.

Sõda on näidanud, et Ukraina riik (või pigem Ukraina kodanikuühiskond) on palju vastupidavam ja paremini toimivam, kui arvati. Minu meelest on Ukrainal võimalus see sõda võita. Kuid arvestades Ukraina nõrkusi, eriti majanduslikus aspektis, on ta haavatav ka sõjalises plaanis. Venemaa kiireim ja võib-olla ka ainus tee võiduni on meid veenda, et Ukraina ei saa võita (või et sõda on kuidagi Ukraina süü ja sõja peatamiseks peaksime talle selja pöörama).

Meie ülesanded on ukrainlaste omast lihtsamad. Näha asju nii, nagu nad on, olla kannatlik ja toetada ohus olevat demokraatiat on kõik, mis me tegema peame. Sõja tulemus võib sõltuda meie võimest seda teha.

Artikkel on ilmunud Timothy Snyderi blogis „Thinking About“.