Kuna ma ka kommenteerisin välissündmusi, siis tekkis Lennartil mingil hetkel mõte kutsuda mind Kadriorgu tööle, tema juurde välisnõunikuks. Lükkasin pakkumise kohe tagasi, sest olin Kadrioru rahvalt juba kuulnud, mida tähendab Lennarti nõuniku amet – pidevat kella ja kohtumiste ajakava jälgimist ning presidendile meenutamist, et aeg on minna, jälle jääme hiljaks, on juba kiire jne.

Ettepanekut kordas Lennart mõni aasta hiljem ja siis juba täiendades, et pakub mulle „strateegilise mõtlemise kohta“, et päevapoliitikaga tegelegu teised, mina peaksin vaatama laiemat pilti ja talle strateegilist nõu andma. No ei, Lennart oli hea lubaja, aga ma ei uskunud, et pääseksin kohvrite tassimisest või kellaaja meenutamisest ja muust sellisest.

Paar sõna venisid mitmeks tunniks

Paaril korral kutsus Lennart mu Kadriorgu oma ametikorterisse. Telefonitsi ütles ta iga kord, et vahetame paar sõna, ega see pikalt lähe… Noh, iga kord, kui läksin, siis võtsin õhtu vabaks, sest Lennarti paar sõna venisid tavaliselt mitmeks tunniks. See harjumus säilis tal ka pärast ametist lahkumist, kui külastasin teda tema majas Viimsis. Ikka algas kohtumine mingi teemaga, siis küsimus: „Ehk tahad süüa?“ Seejärel kohv ja küsimus, et ehk natuke konjakit või likööri. Ja kellaseier muudkui liikus. Teisalt ei kujutanud see pärast esimest vestlust enam probleemi, sest teadsin juba ennast kellaajaliselt ette valmistada.

Vestluste eripära oli selles, et ega see piirdunud välispoliitikaga. Sinna vahele kiilus Lennart tihti hajamõtteid Eesti sisepoliitikast ja kohalikest poliitikutest. Tal oli alati ka oma arvamus, kuid eelkõige püüdis ta vestluskaaslaselt välja peilida tolle arvamust ja infot, mille kildude abil ta sai iseenese seisukohta kinnitada või mõnel juhul pisut korrigeerida.

Üldiselt oli ta üsna tasakaalukas ja ma ei ole teda neil kohtumistel kunagi näinud mingeid emotsioone välja näitavat.

Üldiselt oli ta üsna tasakaalukas ja ma ei ole teda neil kohtumistel kunagi näinud mingeid emotsioone välja näitavat. Enne tema esimest presidendiaega kutsusin presidendikandidaat Lennart Meri Kuku raadio stuudiosse nii-öelda valimiseelsele arutelule. Olin tema elulugu pisut uurinud ja üks küsimus puudutas minu mälu järgi tema töötamist Eesti Raadios ja välissõite.

Ma ei mäleta enam täpselt konteksti, kuid igal juhul vastas Lennart minu mingisugusele küsimusele, et seda ei ole olnud. Ega mul ka mingeid tõendeid olnud, kuid otsustasin „Lippmaad teha“ ehk võtsin enese ees olevast paberilasust ühe paberi, vaatasin seda pingsalt ja ütlesin: „Aga mul on siin üks paber…“ Lennart katkestas mind kiiresti ja sõnas: „Kui sul on paber, siis usu paberit, aga mitte suusõnalist arvamust.“ Sellega oli see teema maas ja võisime jätkata.

Mõtlesin, et eks ta pärast saadet küsi paberit näha ja siis tuleb jama, aga ta ei meenutanud seda sõnagagi.

Nagu paljud Lennartiga suhelnud inimesed teavad, ei pidanud ta kellaaega millekski. Sain seda tunda nii temaga Eestis suheldes kui ka Washingtonis Ameerika Hääles töötades. Esimene kõne tuli presidendilt minu teisel või kolmandal tööpäeval ja töö ajal. Lennart hakkas mind hurjutama, et miks ma Ameerikasse läksin, kui oli vajadus Eestis raadiotööd jätkata. Ma siis vastu, et mõte on Ameerika Hääle eestikeelseid saateid paremini kuulatavaks muuta ja Eesti raadiopilti sulatada, et neist rohkem informatiivset kasu oleks. Telefonis oli hetk vaikust ja siis ütles Lennart juba erksamal toonil: „Kuule, see võib küll mõte olla, olen seda isegi mõelnud, et miks me raiskame võimalusi, kui sealt saaks midagi kasulikku arendada…“

Paar järgmist kõnet olid aga juba lennartlikul kellaajal. Nii et kui mul kodus kell kolm või neli öösel helises telefon, võisin unise peaga toru võtta ja sõnada: „Tere, Lennart…“ Tema aga ei raisanud teretamisele aega, vaid läks kohe asja juurde: „Kuule, kas sa vaatasid praegu CNN-ist seda uudist, mis sa arvad?“ Mina vastu, et kuule, meil on kell kolm (neli) hommikul ja ma magan. Selle peale vastas Lennart: „Ei ole midagi, pane telekas mängima, ma ootan.“

Ta näis arvavat, et kogu maailmas on aeg üks lõpmatu ressurss.

See oli tüüpiline Lennart, kes miskipärast arvas, et osa inimesi ei maga ka öösel ja jälgib telekast või raadiost maailma asjade kulgu… Ta näis arvavat, et kogu maailmas on aeg üks lõpmatu ressurss, mistõttu ei ole mingit vajadust kuhugi tormata või kellaajast rangelt kinni pidada. Võib-olla oli see mõttevabaduse üks ilminguid. Mul oli seda pisut raske taluda, sest raadios töötades ei jälgi inimene mitte tunde, vaid minuteid ja isegi sekundeid – saatekava on ju saatekava ja see on ette antud range raamistik. Lennartil sääraseid muresid ei olnud, ta võis alati naeratades ja hajameelsel ilmel ajast lihtsalt üle olla. Ju siis oli ta enese jaoks aja taltsutanud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid