Engbergi lugudes on eelkõige inimest ja mitte pelgalt kuritegude puhul. Ka Jeppe Kørner ja Anette Werner, kes juba neljanda raamatus esile astuvad, on probleemide kütkes. Jeppe üritab kohanduda kärgperre, et lapsed teda omaks võtaks, Anette naasis emapuhkuselt ja tal on oma rõõmud, kui nii võib öelda.

Paraku peavad mõlemad turvalisest kodukeskkonnast jooksuga lahkuma, kui selgub, et 15-aastane Oscar on kadunud. Tavapäraselt antakse pisut aega, enne kui noori inimesi otsima hakatakse, sest nood on peagi kodus tagasi, kui kaineks saavad või selgub, et isepäine elu polegi lill. Ainult et Oscar on Dreyer-Hoff, väärika perekonna järeltulija.

Oleks alust arvata, et Oscar on röövitud, ainult et kodust leitud kiri on kummaline, väljavõte Oscar Wilde’i legendaarsest teosest „Dorian Gray portree“. „... ta vaatas ümber ja nägi nuga, millega oli pistnud surnuks Basil Hallwardi. Ta oli teda mitu korda puhastanud, kuni tal polnud ainustki laiku. Ta säras ja läikis. Nagu tappis ta kunstniku, samuti tahtis ta tappa ka tema pildi ja kõik, mis temaga ühenduses. Ta tahtis tappa mineviku, ja kui see oleks surnud, siis oleks ta vaba.“

Loosse põikab kimp tegeleasi koos oma elumudere ja rõõmudega – kirjandusprofessor, sest „Dorian Gray portreed“ tuleb tõlgendada, tema sõber, kl on käes viimased elupäevad, prügila kraanamees, kes leiab laiba, Oscari vanemad, surmakirjanik, Malthe, kes siirdub teise ilma...

Niidid viivad raamatus kõikjale – on mõrvu ja enestapukatseid, võltsimist ja pedofiile, kunstivargusi ja väljapressimist. Lugejat kantakse laineharjal raamatu algusest lõpuni, aga ei saaks öelda, et kulgemine on kiire ja jõuline, vaid pigem tasane ja rahulik, aga hoiab finaalini kütkes.





Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid